Isamaa on lubanud igasugust rahvuslust, nii avalikku kui rahulikku, mis tähendab, et ega nad ei kavatsegi eestluse eest võidelda, sest seda praegu enam tühipaljaste sõnadega ei tee. Eriti olukorras, kus nende koalitsioonipartner Reformierakond on Eesti venekeelseid täis lasknud ja putinimeelsed räuskavad lausa avalikult.
Aga haridusminister Tõnis Lukas teatab endiselt Õhtulehele: „Me peame taastama oma riigiuhkuse, et siin kõneldakse eesti keeles. Ning tegema seda viisakalt ja rahulikult. Nii, et kõik saavad sellest aru.“
Päris huvitav oleks näha, kuidas Lukas teeb seda näiteks Narvas, mille kohta tema kultuuriministrist kolleeg Piret Hartman ütles, et sealsed venelased olevat punatanki äraviimisega oma identiteedi kaotanud ja kus volikogu istungid olla vene keeles. Kui rahulikult ja viisakalt suudab haridusminister rääkida rahvaga, kes pole kogu oma pika elu jooksul tahtnudki eesti keelt selgeks saada?
Või kuidas taastab Lukas “riigiuhkuse” Kaja Kallase valitsuses, kes surus läbi välismaalaste seaduse, mis lubab massilise odavtööjõu sissevedu endisest Nõukogude Liidust? Ja milliseid sõnu valib minister, et “kõik saaksid aru” riigi keele oskuse vajalikkusest?
Ka vaimulik Veiko Vihuri küsib: “Kuidas Isamaa kui praegune valitsuserakond seda “eesti keeles kõnelemist” ette kujutab, kui alates 24. veebruarist on Eestisse tulnud ligi 90 000 (!) vene keelt kõnelevat inimest? Kuna Ukrainas jääb sõda venima, tuleb neid siia veel palju rohkem. Ma kogen pidevalt, et Saaremaal kõlab järjest enam vene keel, inimesed ei saa üksteisest aru. See-eest lehvivad Kuressaare kesklinnas iga posti küljes Ukraina lipud.”
Isamaa blufib nagu alati ja seda teeb ka minister Lukas. Eesti keele mõju venestunud riigis enam “viisakalt ja rahulikult” ei taasta, selleks on vaja visa ja karmi võitlust, kasvõi massiliselt umbkeelseid tööle võtnud ettevõtete korralekutsumisel.
Uued Uudised