Paikuse osavalla volikogu liige Heldur Paulson (EKRE) kirjeldab isamaalaste käitumist, kelles on poliitiline viha igas mõttes üle neid valinud inimeste tegelike vajaduste tunnistamisest. Uued Uudised vahendavad tema postituse Facebooki keskkonnas Pärnumaa volikogud.
“”Kui nägin, kes on eelnõu esitanud, siis ma ei hakkanud seda isegi läbi lugema.” Niimoodi ütles Paikuse osavalla volikogu istungil Eero Rändla (IRL-i nimekirjast) sotsiaaltoetuste korra eelnõu kohta, mille oli esitanud Siimo Lopsik (EKRE).
See näitab ilmekalt koalitsioonipoliitikute suhtumist opositsiooni ettepanekutesse (isegi ei loe läbi, aga hääletusel hääletan vastu). Eelnõu poolt hääletasid 2 volikogu liiget (Alar Laneman ja Heldur Paulson), vastu hääletasid 2 liiget ( Eero Rändla ja üks uus volikogu liige) ja ülejäänud jäid erapooletuks (võtsid teadmiseks selle eelnõu).
Antud eelnõu on praktiliselt samasugune sellega, mida Pärnu Linnavalitsus tahab saata Pärnu linna volikogusse teisele lugemisele. Siimo Lopsik on ainult seda eelnõud täiendatud ühe parandusettepanekuga, mis puudutab lasterikkaid peresid. Tema eelnõu kohaselt ei pea lasterikkad pered iga poole aasta tagant tõestama, et nende peres on sissetulek inimese kohta alla 500 euro kuus, et saada lastele huviringide toetust (kui näiteks 4-lapselise pere sissetulek kuus on 2999 eurot, siis keskmine sissetulek pere liikme kohta kuus on alla 500 eurot).
Suurem osa paljulapselisi peresid (üle 80%) kvalifitseerub nagunii selle nõude järgi toetusi saavate perede hulka, aga ikkagi peavad nad iga poole aasta pärast esitama sotsiaalametile panga väljavõtted kõikide pere liikmete sissetulekute kohta (ka laste). Milleks sellist bürokraatiat vaja on? Lisaks jääks siis linna sotsiaaltöötajatel rohkem aega teiste abivajajate jaoks (üksikemad, üksikisad, majanduslikesse raskustesse sattunud pered…). Riigi poolt on huvihariduse toetuseks eraldatud üle poole miljoni euro (Pärnu linnas) aastas, millest suurem osa on siiamaani kasutamata. Lisaks on riigi poolt selle raha kasutamise juhises eraldi ära märgitud lasterikaste perede toetamine, aga linnavalitsuse poolt esitatud eelnõus on kõik pered asetatud “ühele pulgale”.
Imestama paneb selle uue liikme hääletamine, kes koosoleku algul ei julgenud isegi laua taha istuda, sest nagu ta ütles, siis ta ei tea, kuidas volikogus need asjad käivad (et järsku on lauaäärsed kohad kuidagi ära jagatud). Inimene ei tea, kuidas istuda, aga juba teab, kuidas peab hääletama.
Imelikke tundeid tekitab ka erapooletuks jääjate hääletamine, sest paljud põhjendasid seda sellega, et nad ei saa aru, mille poolt nad hääletavad. Üle laua istuv volikogu liige Tarmo Vanamõisa ütles mulle, et „ta on pooldavalt erapooletu“. See meenutab mulle ühte anekdooti, kus korralik naisterahvas ei saa kunagi öelda teatud ettepanekule “jah” (ta ütleb sellisel sellisel juhul võib-olla). Ju siis on nii ka paljude koalitsiooni saadikutega volikogudes, et opositsiooni poolt tehtud ettepanekute puhul ei saa nad anda poolthäält – sellisel puhul öeldakse “võib-olla” (jäädakse erapooletuks).”
Kogu see lugu näitab taas, et niinimetatud isamaalased ei mõtle mitte oma valijate heaolu peale, toetades mistahes eelnõu, mis rahvale kasu tooks, vaid eelnõu aluseks peab olema see, et esitajaks oleksid “omad” — oponentide oma hääletatakse igal juhul maha. Aga eks kitsarinnasus olegi IRL-Isamaa üks omadusi…