17.10.2020
Ateistlikud vasakliberaalid, kes ergutavad moslemite massimigratsiooni Euroopasse, ei arvesta, et saavad sel moel kristlikusse kultuuriruumi väga tõsiuskliku seltskonna.
“Akadeemia” kümnes number vahendab Helsingi Ülikooli filosoofiadoktor Maria Pakkala uurimust “Islamistliku Lääne-vastasuse juured ja pärand”, mille sisu on kasulik teada ka eestlastele, sest islamiinvasioon ei jäta paratamatult meidki puudutamata – toimuvast teades saavad otsuse nende vastuvõtmise või tagasisaatmise osas teha ka rahvusmeelsuse puudega eestlased.
Maria Pakkala nendib sissejuhatuses, et läänemaailma ja islami kokkupuute teema on aktuaalne, sest lääneriikides on tekkinud suured moslemite kogukonnad, ning nendega on kaasa tulnud palju probleeme, millest võikaim on terrorism.
Üks Läänes levinud arusaam väidab, et vaid väike osa moslemi sisserändajatest on problemaatilised, teised aga on võimelised integreeruma; teine arusaam aga näeb moslemites ohtu sest nood ei suuda Lääne ühiskonda lõimuda ega positiivset panust anda, olles seega majanduslikuks koormaks ja ohustades liberaalseid väärtusi. Islami sissetung on muutunud politiseeritud küsimuseks, mis lõhestab Euroopa avalikku arvamust.
Läänes elavad moslemid tunnetavad oma islamiidentiteeti võõraks peetavat, lääne inimesi peavad nad kristlasteks ja ennast eeskätt moslemiteks – ehk nad vaatavad nii ennast kui teisi läbi religioosse prisma, kusjuures islamiidentiteet on neile tähtsam rahvuslikust või mistahest muust identiteedist.
Artiklist selguvad huvitavad asjad. Pew` uurimiskeskuse aruande järgi ületab moslemite Lääne-vastane meelsus märkimisväärselt Euroopas esinevat eelarvamust moslemite suhtes. Näiteks tuuakse aruandes välja, et 69% Suurbritannias elavatest moslemitest omistas brittidele mitu negatiivset joont, sealhulgas omaduse “ebamoraalne”. Moslemitele negatiivseid tunnuseid omistanud mittemoslemitest britte seevastu oli kõigest umbes 30%.
Islamiäärmusluse uuringute põhjal on teada, et moslemite negatiivne meelsus Lääne suhtes on tavalisem kui lääne inimeste negatiivne hoiak moslemite suhtes. Veelgi enam, moslemite süüdistused lääne inimeste aadressil pingete ja probleemsete suhete pärast moslemitega on rohkem levinud kui samasugused etteheited moslemitele lääne inimeste poolt.
Berliini uuringutekeskus uuris sisserändajate esimese ja teise põlvkonna suhtumist läänemaailma ja võrdles seda kristlaste suhtumisega moslemitesse – ilmes, et vaid 23% eurooplasi uskus, et islam tahab hävitada lääne kultuuri, samas kui 54% sisserännanud moslemitest usub, et lääneriigid tahavad hävitada islami kultuuri. Seetõttu võib julgelt öelda, et moslemitest sisserändajate arvates ohustab lääne ühiskond nende identiteeti palju rohkem kui moslemid ise lääne identiteeti.
Kõige ärevusttekitavam järeldus sellest uuringust oli see, et noorte sisserändajate suhtumine usulistesse ja ühiskondlikesse probleemidesse pole sugugi avatum kui vanema põlvkonna oma. Lausa alarmeeriv aga on see, et usuline fundamentalism ei ole Lääne-Euroopa moslemite hulgas sugugi kõrvaline nähtus – peaaegu 60% nõustub, et moslemid peaksid naasma islami juurte juurde; 75% arvab, et võimalik on ainult üks Koraani tõlgendus, mida kõik moslemid peavad järgima ning 65% ütleb, et usureeglid on nende jaoks tähtsamad kui selle riigi seadused, kus nad elavad. Järjepidevad fundamentalistlikud hoiakud, kus nõustutakse kõigi kolme seisukohaga, ilmnevad 44 protsendil.
Eeltoodud arvud panevad kahtluse alla paljukorratud väidet, et fundamentalistlike vaadetega on ainult moslemite vähemus ja ülejäänud on “mõõdukad”. Kuigi pole alust arvata, et kõik sellised moslemid hakkavad terroristideks, on see siiski väga viljakas pinnas radikaliseerumisele – enamik moslemitest jagab islamistide arusaamu.
Soovitatav on eristada islamit kui usku ja islamismi kui poliitilist ideoloogiat, mis tekkis kokkupuutel Lääne mõjudega. Selle ideoloogia keskne arusaam on see, et islam on kõikehõlmav eluviis ja süsteem, mis haarab endasse moslemi elu kõik isiklikud ja avalikud küljed.
Islamistid püüavad esitleda islamit kui kaasavat süsteemi, mis reguleerib niiusulisi kui poliitilisi küsimusi – seega islamism politiseerib islamiusu, võtab endale ainuõiguse tõlgendada religioosseid allikaid, loob islamiriigi ideaali ja kuulutab selle enda omaks. Üks olulisemaid tahke islamismis on algusest peale olnud ettekujutus läänemaailmast kui süsteemist, mis püüab islamit kõikvõimalike vandenõude kaudu hävitada.
Islamistid väidavad, et Lääne sooviks on võtta üle islamimaailm selle hävitamise, läänelikustamise ja ristiusustamise kaudu, mis pani ka teoreetilise ja teoloogilise aluse vägivalla kasutamisele läänemaailma vastu. Oluliseks ideoloogia levitajaks on olnud Moslemi Vennaskond, mille teoreetikud kirjeldavad lääne ühiskonda jumalatu, ebamoraalse, liideliku, egoistliku, materialistliku ja rassistlikuna, seega kõlbeliselt laostununa ja islamiühiskonnast allpool seisvana.
Eriti rünnatakse kapitalismi oma monopolismi ja liigkasuvõtmisega; egoistlikku individualismi, milles puudub solidaarsus, kui seda just jõuga peale ei sunnita; seksuaalset vabameelsust, mida nimetatavat naiste emantsipatsiooniks, kuid mis olla liiderlikkus, ja nii edasi. Üldiselt arvatakse, et Lääs korraldab islami vastu kultuurilist ja intellektuaalset invasiooni, et võtta neilt ära islami identiteet ja asendada see Lääne omaga.
Araabia noorte seas korraldatud uuring näitab, et 90% noorte arvates jätab Lääne kultuuriline sissetung nende kõlbelisusele negatiivseid tagajärgi; 89% arvas, et see on mõjutanud araabia noori olema egoistlikud, 85% oli arvamusel, et see on kahandanud nende eneseusku ja 40% uskus, et see on neid teinud laisaks ja hoolimatuks.
Islamistide Lääne- ja juudivaenulik maailmavaade on sisse kirjutatud ka islamikoolide õpikutesse, kus olulisel kohal on ristisõdade teema, ja selliseid materjale kasutatakse ka Euroopas olevates islamikoolides.
Palju Lääne suhtes negatiivselt meelestatud moslemeid elab ometigi lääneriikides, kuigi mitme islami koolkonna arvates peaksid nad elama islamiriikides ja vältima elamist mitteislami riikides. Leebemad reeglid näevad ette, et moslemid võivad elada mitteislami maades, kui saavad seal vabalt oma usku praktiseerida, sest nii saavad nad ka oma usku levitada.
Kui moslemid hakkasid massiliselt Läände minema, keskendus islamism nende kaitsmisele Lääne mõjude eest, kuid nüüdseks on islamistid aru saanud, et neil on võimalik endil hakata võõrustavat ühiskonda mõjutama. “Me vallutame Euroopa ja me vallutame Ameerika, kuid mitte mõõga, vaid usku pööramisega,” edastab Moslemi Vennaskond.
Selleks kasutatakse liberaalset demokraatiat, mis võimaldab islamismil tulla võimule demokraatlikult, läbi poliitilise süsteemi, kehtestamaks seejärel islamil põhineva seadusandluse ja hoogustamaks sisserännet islamimaadest.
Lääs on teinud vea sellega, et peab moslemeid mittevägivaldseteks mõõdukateks ja äärmuslasteks, lootes esimeste abiga teisi neutraliseerida. Tegelikult on juba ka “mõõdukate” seas täiesti valitsev arvamus, et Lääs on manduv, ta on süüdi moslemite halva olukorra eest ja haub islamimaailma vastu vandenõusid – nii arvab suur osa Lääne moslemiühiskonnast.
Islamistlikku ideoloogiaid kandvaid isikuid ja rühmitusi ei saa Maria Pakkala hinnangul kuidagi mõõdukateks pidada. Nad on pragmaatilised, tehes Läänele väikesi järeleandmisi, ent harrastavad oma diskursuses kaksikmoraali, rääkides Läänele seda, mida too kuulda soovib, hoides samas oma tegelikku sõnumit oma kogukonnas suletud uste taga, või väljendades seda nii, et Lääs ei pööra sellele tähelepanu.
Põlgus Lääne suhtes on leidnud tee nn põhivoolu moslemite mõttelaadi ning see on saanud hüppelauaks radikaliseerujatele. Noortele moslemitele ei ole selliseid hoiakuid enam tutvustada vaja, sest need on juba normiks kujunenud.
Refereeritud lühidalt “Akadeemia” artiklist “Islamistliku Lääne-vastasuse juured ja pärand”, autoriks Helsingi Ülikooli filosoofiadoktor Maria Pakkala, kes on kasutanud ligikaudu sadat erinevat alllikat ja viidet.
Toimetuselt. Kogu artiklist selgub, et Lääs usub naiivselt, nagu tuleks Euroopasse õnnetud inimesed, keda on vaja abistada. Osaliselt see nii ongi, kuid migratsiooniprotsesside taga on siiski islami teadlik levitamine.
Erinevalt üha ateistlikumaks muutuvast Euroopast on islam religioonina tugev ja tugevamaks teeb seda islamism ehk religioosse momendi kandumine igasse elusfääri – islam on muutunud elulaadiks, mis tähendab seda, et religioon mõjutab tugevalt ka vähemusklikke inimesi.
See takistab moslemitel Lääne ühiskonda integreerumast, sest islami taust ei lähe kokku Lääne uusväärtustega – konservatiivsete ehk traditsiooniliste kristlike väärtustega perekonna ja moraali suhtes veel küll, aga nn liberaalsed väärtused koos homoagenda, marufeminismi, vabaduste sildi all serveeritava individualismi ja muu taolisega tähendavad moslemitele mandumist, mis paneb neid lääne-eurooplastele kui kõntsale vaatama.
Islam ei muutu ega muuda ennast, vaid tahab teisi muuta ning sallivas ja poliitkorrektses Lääne-Euroopas on see täiesti võimalik – moslemid kasutavad enda huvides ära isegi vasakliberaalide vihakõnepoliitikat ja islamofoobia-süüdistusi, et muuta vasturünnakud islamile liberalismi enda kätega kuritegelikuks.
Kogu islami tegutsemise anatoomia näitab, et parim tee nende invasiooni ja Euroopa ühiskonna ülevõtmise tõkestamiseks on lõpetada islamimigratsiooni sinna, kuhu see on käimas, ja keelata seal, kus see pole veel alanud, hoida ära mošeede kui islami allikate ehitamine ning kaitsta kristlikku kultuuriruumi – ka siis, kui eurooplased ateistlikud on. Ateistidel tasub silmas pidada seda, et kui islam kinnistub, saab jumalatus karistatavaks patuks.