Kallid kaasmaalased üle Eesti!
Aeg lennates linnutiivul annab märku, et üks aasta on taas kohe lõppemas, et tulla saaks järgmine, aasta 2022. Lõppev aasta ei ole olnud kindlasti kerge paljudele: näiliselt on koroonaviiruse süül tekkinud majanduslikke raskusi väga paljudel ettevõtetel ja töötajatel. Väga palju on inimesed kannatanud energiahindade hüppelise tõusu tõttu. Kütuse ja elektrihinnad on löönud pea kõiki inimesi ja poliitikute ülesanne peaks olema nende probleemidega esimeses järjekorras tegelemine. Paraku ei ole ma näinud, et näiteks Euroopa Liit või Eesti valitsus oleks tõsiselt suhtunud nendesse probleemidesse. Küll aga olen ma näinud palju ülbust ja üleolevat suhtumist tuhandete Eesti inimeste muredesse.
Täpselt sarnaselt on kahjuks suhtunud ka Euroopa Liidu juhtkond. Kasvav inflatsioon, hinnatõusud energeetikas ja majanduslikud raskused on olnud omased kõikidele Euroopa Liidu liikmesriikidele. Kahjuks on reaalsust eiranud nii Euroopa Komisjon kui ka suures osas Euroopa Parlament kui mitte arvestada siinkõnelejat koos oma konservatiividest kolleegidega Euroopa Parlamendis. Me oleme korduvalt juhtinud Euroopa Komisjoni tähelepanu asjaolule, et nõnda-nimetatud rohepöörde hinnaks on aina suuremad hinnatõusud energeetikas, mille peavad kinni maksma meie ettevõtjad ja tarbijad. Kahjuks ei ole antud olukorda piisavalt tõsiselt suhtutud. Mina ja minu kolleegid Euroopa Parlamendis oleme pidevalt rõhutanud, et eesmärk omaette ei saa ega peagi olema CO2 neutraalsus, vaid kliimapoliitikat tuleb vaadata kompkatselt lähtudes realistlikust maailmast, mitte utoopilistest soovunelmatest. Meie peamine eesmärk peab olema liikmesriikide energeetiline sõltumatus ja võimekus tagada võimalikult soodsat hinda elektrile ja kütusele. See on üks osa meie inimeste heaolust ja riiklikust julgeolekust.
Just nimelt julgeolek on teine oluline teema, mis on tõusnud üheks suuremaks mureks just aasta teises pooles. Venemaa kasvav agressiivsus, Euroopa riikide pehmus ja Ameerika Ühendriikide tähelepanu suundumine eelkõige Hiina tegevusele peab panema ka meid tõsiselt mõtlema, et kas me oleme piisavalt töötanud meie julgeoleku tagamiseks? Kas on midagi, mida me saaksime rohkem teha? Paslik on meelde tuletada, et näiteks möödunud aastal investeeris Eesti tänu konservatiivide jõulisele survele rannakaitse võimekuse tõstmisse. Konservatiivid rõhutasid ka meie õhutõrje võimekuse parandamise vajalikust, kuid need küsimused takerdusid taas tavapäraselt poliitilistesse vaidlustesse, mis on saanud takistuseks paljudel kordadel. Kahjuks on nii Eestile kui paljudele teistele riikidele omane, et üritatakse leida põhjendust, miks midagi teha ei saa, selmet leida võimalusi, kuidas ellu viia vajalikke reforme ja investeeringuid. Kas või meie riigikaitsesse. Me peame igapäevaselt meeles hoidma, et omariiklus ja võimalus elada omal maal paneb meile kõigile kohustuse töötada järjepidevalt selle hoidmise nimel. Vabadus ei ole midagi enesestmõistetavat, vaid vabaduse nimel tuleb ka võidelda.
Samas ei taga riigikaitset ja julgeolekut vaid rauast tehnika ja relvad, vaid eelkõige teevad seda inimesed. Meie inimesed. Igaüks meist on oluline, et parendada Eesti elu ja tagada meie riigi püsimine. Kuid kas riik ka poliitilisel tasemel on väärikalt suhtunud igasse Eesti inimesse? Kas on õige olnud vallandada Eestile hindamatu väärtusega politseinikke, päästetöötajaid või elukutselisi sõjaväelisi, kes on aastaid oma elu ja tervisega riskides taganud meie julgeolekut, kuna nad pole soovinud end lihtsalt vaktsineerida? Mis sõnumi see annab Eesti inimestele, kui me heidame niivõrd üleolevalt üle parda meile vajalikke inimesi? Kas see tõstab eestlaste kaitsetahet ja ühtekuuluvust? Kahjuks mitte. Nii Eestis kui Euroopas on iseloomustavaks sõnaks olnud paanika. Paanika viiruse pärast, mille ees võisime põhjendatult hirmu tunda möödunud aasta alguses, kui me ei teadnud sellest viirusest veel midagi. Tänaseks me aga teame, et suremus viirusesse on ääretult madal ja valdav enamus inimestest põeb selle läbi kergete sümptomitega. Kuid samas me peame hoolt kandma ka nende eest, kes on riskigrupis. Selleks on meil vaja investeerida tervishoiusüsteemi tugevdamisse ja meditsiinipersonali suurendamisse. Kui palju on Eesti arste, kes töötavad välismaal ja keda me peaksime püüdma tagasi tuua kodumaale? Kas Eesti on selle nimel pingutanud? Kahjuks ei. Selle asemel on aga ähvardatud inimesi, kes ei ole end vaktsineerinud, on tekitatud erikohtlemine inimrühmade suhtes ning üleval hoitud tänaseks põhjendamatut paanikat.
Mina usun, et Eesti suudab selles segases maailmas säilitada kainet mõistust ja praktilist meelelaadi. Ratsionaalsus ja kahe jalaga maa peal olek on alati olnud iseloomulik eestlastele. Seega säilitame seda ka tänases olukorras, kus maailm on turbulentne ja meie peame ühiselt seisma Eesti heaolu nimel.
Ma soovin teile kõigile kaunist aastavahetust, armastust pereringi ja ikka helget pilku vaadates uude aastasse.
Üheskoos me teeme Eesti veelgi paremaks ja tugevamaks.