“Praegune koroonaviirus on varsti juba kaks aastat maailmas ringi liikunud ja Eestis on see mureks olnud poolteist aastat, kuid ma pole siiani veel kordagi kuulnud, et oleks ka reaalselt räägitud plaanist kuidagi suurendada meditsiinipersonali. Keegi teine on?
Põhiline mure tervishoiusüsteemis on, et puudu on inimressursist, kuid väidetavalt voodikohti ja hingamisaparaate jagub. Hea seegi. Kuid kui me teame, et põhiline probleem on inimeste puudus, kes töötaks kriisi ajal tervishoiusüsteemis, siis sellele probleemile lahendust ei olegi proovitud leida? Äkki erakorraliselt suuremad tasud vastava valdkonna inimestele?
Samas on eksperdid väitnud, et otsest ravi haiglasse sattunud koroonahaigetele polegi olemas ja peamine eesmärk on võimaldada neile hingamisaparaate lootusega, et nad tulevad sellest haigusest välja. Kuid sellisel juhul me ei vajagi vastavasse valdkonda meditsiini tippeksperte, vaid inimressurssi, kes suudaks kanda hoolt nende inimeste eest baastasemel. Kas selle inimressursi nimel on pingutatud? Ei paista nii.
Mind väga hirmutab pigem see, et kui meie riigi toimimisele vajalikes valdkondades õhukeseks lihvitud riigis on ülempiiriks 600-700 haiget intensiivravis, siis mis saab olema juhul, kui meil tuleb rinda pista näiteks sõjaolukorras? Kutsume siis üles ühiskonda mitte sõdima, sest haavata saades ei pruugi te abi saada?
Olgu öeldud, et loomulikult on vaktsiin pigem suurema kasu kui kahjuga, kuid see pole ainus variant antud olukorra lahendamiseks.”
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi saadik