Eesti e-hääletuse vorm ehk internetihääletus on eriti haruldane. Minule teadaolevalt kasutatakse seda Euroopas vaid Prantsusmaal, kus niimoodi lubatakse hääletada välismaal elavatel Prantsuse kodakondsetel, ning lähiriikidest Venemaal. Šveitsis katsetatakse Eestiga sarnast e-hääletuse vormi kolmes kantonis.
Viimaste aastate poleemika Eestis e-hääletuse üle on lähtunud mitmest kriitilisest asjaolust, millest peamised on järgmised: Eesti elektroonilise hääletamise protsess ja tulemused ei ole tervikuna kontrollitavad ega läbipaistvad, ei ole tagatud hääletamise salajasuse nõue ning pole võimalik kontrollida, kas serveris valimiste ajal töötav programm vastab tegelikult varem avaldatud lähtekoodile. Lisaks on Märt Põder, Eesti e-valimiste ilmselgelt kõige asjatundlikum kriitik, märkinud, et valimisvaatlejaid on e-hääletuse juurest eemale tõrjutud. Martin Ehala on e-hääletuse probleemid kokku võtnud: need on samad, mis olid alguses, ja on olemuslikud, neid võib küll ignoreerida, kuid pole võimalik lahendada. E-hääletuse pooldajad, korraldajad, süsteemide loojad ja e-hääletusse kiindunud poliitikud on aga kriitika vähem või rohkem veenvalt tagasi lükanud.
Ent senini on harva püstitatud küsimust teisest aspektist: miks e-hääletus üldse vajalik on?
11. märtsil toimunud põhiseaduskomisjoni istungil, kus peale komisjoni liikmete osalesid justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko, riigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi riikliku küberturvalisuse osakonna õigusnõunik Guido Pääsuke, küsisin ametnikelt kolm küsimust.
Esiteks, kas e-hääletus teeb valimised odavamaks? Vastuseks sain, et sellekohast arvestust pole tehtud. Pole ka minul selleks arvestuseks aega, aga loogika ütleb, et vastupidi, kallimaks. Kui valimisjaoskondadest nii ehk nii ei loobuta, on e-valimised kindlasti suurem lisakulu kui lisandunud valijad jaoskondades. Ning tehnoloogiline võidujooks ei kao kusagile.
2019. aasta kevade riigikogu ja europarlamendi valimiste korraldamine (nii paber- kui e-valimine) maksis riigile 3,5 miljonit eurot. Aga näiteks juba nn m-hääletuse juurutamisele on aastatel 2023–2026 esialgse hinnangu järgi ette nähtud umbes 3,5 miljonit eurot ning Eesti erinevad asutused on rahastanud väga paljusid e-valimiste teemalisi uuringuid ja arendusi, millest näiteks vaid üks, aastatel 2020–2023 tehtud, maksis 963 000 eurot.
Teiseks, kas e-hääletuse tulemusena on valimisaktiivsus suurenenud? Vastuseks sain, et seda ei saa selgelt öelda. Tõepoolest, ainult paberhääletamisel aastatel 1992–2003 kõikus hääletamisaktiivsus riigikogu valimistel 68,9 ja 57,4 protsendi vahel (keskmine 62,2 protsenti), nii paber- kui e-hääletuse puhul aastatel 2007–2023 aga 64,2 ja 61,9 protsendi vahel (keskmine 63,3 protsenti).
Suurim riigikogu valimisaktiivsus pärast iseseisvuse taastamist on olnud 1995. aastal, mil e-hääletamist veel ei tuntud. Seega võib teha järelduse, et valimisaktiivsus sõltub eelkõige teistest (poliitilistest) teguritest ning kui e-hääletusel üldse valimisaktiivsuse kasvatamisele mõju on, on see väike. Ning paar protsenti kõrgem valimisaktiivsus pole iseenesest ka väärtus, sest kui valija ei viitsi jalutada valimisjaoskonda, läheb talle vähe korda ka valimistulemus ning riigi poliitika. Koosolekul oli juttu ka sellest, kas valimiseelistusel on seos e- või paberhääletusega, ning ametnike vastus oli eitav.
Kolmandaks küsisin, kas demokraatlikest riikidest on teada mõni, kus valimistulemusi umbusaldab ligi 40 protsenti valijaist? Nimelt korraldas uuringuettevõte Norstat 23. aprillil 2023 avaliku arvamuse küsitluse, kas e-valimisi peetakse usaldusväärseks. 24,3 protsenti ei pidanud e-valimisi usaldusväärseks, 14,0 protsenti ei pidanud e-valimisi pigem usaldusväärseks, 36,6 protsenti pidas usaldusväärseks ja 17,6 protsenti pidas pigem usaldusväärseks. 7,6 protsenti ei teadnud vastata. Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi küsitluste järgi oli kõige kõrgem usaldus e-valimiste vastu 2007. aastal (peaaegu 80 protsenti), pärast 2009. aastat pole tõusnud üle 70 protsendi ning 2023. aastal on alla 60 protsendi.
Ametnikud niisugust demokraatlikku riiki ei teadnud. Mina ka ei tea, vähemalt Euroopast mitte. Eesti pretendeerib Euroopa rekordi, aga võib-olla isegi maailmarekordi tiitlile. Seega julgeksin küsida, missugused on need argumendid, miks me üldse e-valimisi läbi viime?
Jaak Valge, riigikogu liige (EKRE)