Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) saadik, ajaloolane Jaak Valge esines täna Riigikogu ees kõnega, kus pakkus eestikeelse hariduse säilitamisel lahenduseks nende regulatsioonide ja rahastamismudeli muutmise, mis teevad kaudselt inglisekeelse õppe ülikoolidele kasulikuks, samuti selle, mis teevad kasulikuks orienteerumise kvantiteedile ehk üliõpilaste hulgale sh välisüliõpilaste hulga suurendamisele selle asemel et keskenduda õppe kvaliteedile.
Esmalt tahan märkida, et tõeliselt nauditav oli siin kuulata ilusas eesti keeles ettekandeid ajal, mil selle saali püsiasukate keel, kaasa arvatud minu oma, omandab kantseliidi sugemeid, ja teiseks tunnustada meie Isamaa erakonda eestikeelse kõrghariduse tuleviku teema püstituse eest. See on õigeaegne ja asjakohane, aga teisalt samas ka veider. Ning see ei ole etteheide meie koalitsioonikaaslasele, vaid olukorrale, kuhu oleme jõudnud.
Niisiis – miks veider? Proovin vastata ja kuna meie teemaks on eestikeelse kõrghariduse tulevik, siis vaatangi seda olukorda tulevikust. Oletame, et mõnesaja aasta pärast hakkab üks algaja ajaloolane uurima 21. sajandi alguse Eesti riigi põhiprobleeme, siis ütleb talle tema juhendaja esmase uurimispõhimõttena, et ta peaks selle riigi olemuse tabamiseks alustama selle riigi põhidokumentidest – Eesti Vabariigi põhiseadusest, mida ta loeks inglise keeles. Meie Eesti põhiseaduse sissejuhatus sätestab, et me peame oma riiki arendama selleks, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade ning paragrahv 37, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpet. Tänast tõsist arutelu kuulates võiks see tuleviku algaja ajaloolane olla üsna hämmingus, eriti siis, kui ta juhendaja või kolleegid on talle öelnud, et nad oleks kusagilt nagu kuulnud, et eestlased on erakordselt seaduskuulekad. Ning tema hämming suureneks, kui ta edasi uurides leiaks, et teisalt täideti 20. sajandi teisel poolel Moskva rumalusi saksa täpsusega ja 21. sajandi algul püütakse ka kõige rumalamaid väljastpoolt tulevaid ettekirjutusi täita kõige korrektsemalt. Kuid seejuures omaenda põhiseadust ei täideta.
Aga see, et Eesti ajalugu mõnesaja aasta pärast üldse ei tunta, on ebarealistlik stsenaarium, mis eeldab, et eestlasi ei ole, eesti keelt loomulikult ei räägita.
Teine, ja realistlik stsenaarium on aga see, et eestlased on rahvusena säilinud ja edenenud. Siis tunnevad ka eestikeelse algaja ajaloolase juhendajad ja tema ise teemat palju paremini, ja ka ilmselt omal nahal, kuna nende Tartu alma mater tegeleb eesti keele hoidmisega mandariini või araabia keele pealetungi vastu. Ta teab, et selles hoidmises võib ta tugineda 21. sajandi alguse kogemusele, mil globalistliku ideoloogia pealetung oli laineharjal ja eesti keel suurimas ohus. Edasi toimis kolm asja – globalistlik ideoloogia terves maailmas taandus, poliitikud muutsid õigusakte ja ka Eesti inimeste rahvuslik alaväärsuskompleks asendus enesekindlusega.
Aga tulen nüüd tänapäeva tagasi. EKRE kui seaduskuulekas erakond on alati loomulikult lähtunud Eesti põhiseadusest. Edasi väidan, et eestikeelse kõrghariduse tulevikku on otstarbekas käsitleda kogu hariduse taustal ja kõigi kõrghariduse probleemide kontekstis. Lisaks eesti keele küsimusel on EKRE silmis kõrgharidusel veel kaks suurt probleemi. Esiteks – kõrgharidus ei ole suunatud näoga Eesti ühiskonna vajaduste poole, teiseks kõrghariduse kvaliteet langeb. Need probleemid on omavahel seotud, ning on seotud ka Eesti teadusega.
UU