Pean jälle kirjutama nn Prigožini skandaalist, mille kohta esialgu arvasin, et see on nii tühjast kohast üles puhutud, et valimisi ei mõjuta. Eksisin.
Delfil ja Eesti Päevalehel on olemas dokumendid, mille põhjal kirjutati “Politico” artikkel ning algas EKRE vastane kampaania. Kuna neil dokumentidel on valimistulemustele otsene mõju, siis peaks olema elementaarne, et need tehakse avalikkusele kättesaadavaks. Seni tugineb aga kogu süüdistus nende ajakirjanike tõlgendustele, kes on alati olnud rahvuskonservatiivide suhtes vaenulikud.
Pole teada, kas need dokumendid on autentsed, või koostatud Venemaa eriteenistuste poolt rahvuskonservatiivide kahjustamiseks. EKRE on alati olnud Venemaa suhtes põhimõttekindel: nõudnud massiimmigratsiooni lõpetamist idaslaavi riikidest, lähtumist Tartu rahu piirist, olnud vastu Nord Stream 2le, nõudnud meie iseseisva kaitsevõime tugevdamist, jne, jne, seda kõike erinevalt teistest Eesti erakondadest. Ka Kreml peaks kahtlemata aru saama, et EKRE näol on olnud, on praegu ja on tulevikus tegemist nende kõige printsipiaalsema vastasega.
Infokillud, mida seni meile on tilgutatud, nende “Prigožini dokumentide” kohta usaldusväärsust ei ärata. Näiteks 22. veebruari Delfi podcastis “Valeinfo: paljastatud” teatavad dokumente tõlgendavad Holger Roonemaa ja Martin Laine, et 2019. aasta 14. märtsiga dateeritud dokumendis on leitud, et tuleb võimendada EKRE soovi või tahtlust Euroopa Liidust ja NATOst välja astuda. Tegelikult pole ju EKRE kunagi soovinud Euroopa Liidust, ammukski veel NATOst välja astuda, vastupidi, EKRE on alati nõudnud NATO võimestamist ja NATO vägede kohalolu suurendamist Eestis. Ka muud detailid ei ärata usaldust.
27. veebruaril teatas Jevgeni Prigožini pressiteenistus “Politico” artiklit kommenteerides, et „oleme tõepoolest EKRE endise esimehe Mart Helmega pikka aega koostööd teinud. Meie koostöö algas 2019. aastal meie läänevastase strateegia osana. Meie esindajad käisid isegi tema kabinetis.” Mart Helme olevat siseministrina alati kokkuleppeid täitnud. Tegemist on tüüpilise trollimisega. Kui Prigožin näeks tõepoolest EKREs Venemaa huvide edendajat, siis ta ei kompromiteeriks EKREt, vaid teataks, et “Politico” artikkel ei vasta tõele.
Prigožini 27. veebruari teadet saab uskuda vaid väga naiivne inimene ning seda võib levitada vaid see, kel pole tõe vastu vähimatki respekti, aga see-eest on EKRE vastu ülimalt pahatahtlik. Isegi Delfi on oma artikli peakirjas seadnud Prigožin “ülestunnistuse“ jutumärkidesse ning ka artiklis endas on samale järeldusele jõutud. Ometi pole see seganud valimistel EKREga konkureerivaid erakondi ja isegi mõnd end sõltumatuks pidava uuringuettevõtte eksperti Prigožini sõnumit võimendamast. Nii väitis Aivar Voog 2. märtsi “Aktuaalses Kaameras”, et “otse Prigožin ise kinnitas, et ta on olnud EKRE juhtidega ühenduses”. Huvitav, kas ERRil ei peaks olema mingigi laimufilter?
Jaak Valge, EKRE