Esmaspäeval vastas peaminister Kaja Kallas Riigikogus arupärimisele sisserände kohta ning kuna ta vassis talle omaselt väga palju, võttis hiljem sõna rahvastikuküsimustega hästi kursis olev EKRE saadik Jaak Valge.
“Ma väidan seda, et mitte ainult meie valitsus, aga paraku ka mitte meie avalikkus ei ole päris hästi teadvustanud, missuguses mahus massiimmigratsioon meile toimunud on ja missugusel ristteel me praegu tegelikult oleme. Ja selle põhjuseks ei ole ainult Ukraina sisserändajad, kaugeltki mitte.
Juba aastatel 2017–2021 ületas Eesti OECD andmete järgi Soomet, Lätit ja Leedut immigratsioonimahtude poolest rahvaarvu ja oli Euroopas kindlasti esimese kümne hulgas või seal kusagil viiendal, seitsmendal kohal immigratsioonimahtudest. Aga 2022. aastal paisus Eesti elanikkond 2,2% alalise elaniku võrra, millega jäi alla ainult Luksemburgile ja Islandile. Leedu sama näitaja oli 1%, Soome oma 0,7%, Läti 0,4%. Ja Eestisse toimunud massimigratsiooni tulemusena on Eestis elavate välissündinute absoluutarv igal aastal ajavahemikus 2017–2022 suurenenud, Lätis aga vähenenud. Välissündinute osakaal Eestis, mis on 15,9%, oli veel kümmekond aastat tagasi Lätiga võrdne. Nüüd on Lätil see 11,9 ja Leedus oli välissündinute osakaal 2022. aastal kõigest 6% ja Soomes 8%.
Nüüd, 2023. aasta immigratsiooni andmed saan ilmselt aprillis, aga selle Ukrainast tulnud ajutise kaitse suhtarvu alusel võib prognoosida, et immigratsioon on eelmisest aastast küll väiksem. Aga Eesti erinevus Lätist, Leedust ja Soomest võib ikkagi süveneda veel edasi. Kui seni on immigratsioonis domineerinud tööealiste ehk eelkõige odavtööjõu sisseränne, siis edaspidi pole raske ennustada pererände järsku suurenemist.
Mis on see siis kaasa toonud? Küsimus on eelkõige just mastaapides. Kui keskmiselt tuleb meile igal aastal sisse 7000–12 000 mitte-Eesti inimest – jätame jälle Ukraina põgenikud kõrvale, loomulikult eestlased ka – ja aasta migratsioonisaldo on 4000–5000, siis pole mingit lootust, et jõuaksime need inimesed meie kultuuriruumi lõimida, millest ka siin juttu olnud. Kui me oleme umbes 2000 kooliõpilasele suutnud igal aastal eesti keele selgeks õpetada ja umbes 2000 täiskasvanule ja nüüd, kui läheme eestikeelsele õppele üle, siis isegi see ei päästa mitte midagi. Sellepärast et sisse tuleb ikkagi – Ukraina põgenike arvestamata – kaks kuni kolm korda rohkem. Eesti keele oskus on alles esimene samm meie kultuuriruumi lõimumisel.
Ega me ei armasta neid selliseid parameetreid esitada, aga jälle, nende kaudsete andmete järgi saame ikkagi teada seda, et kogu HI-viiruse levik ja kangete narkootikumide tarvitamine, kriminogeensus, see kõik on kordades kõrgem välispäritolu rahvastikul kui põlisrahvastikul. Selles mitte midagi imelikku ja rassistlikku ei ole, sellepärast et inimesed uues keskkonnas lihtsalt vajavad oma sotsiaalse võrgustiku tekkimist, mis takistab või mis suunab neid käituma ühiskonnale aktsepteeritaval viisil. Ja see tähendab praegu seda halba lõimituse taset vaadates, et need inimesed tunnevad ka ise end Eestis halvemini kui põlisrahvastik.
Kui me tõesti ei ehita just Eestisse mingit päris uut rahvust, mis vastab meie põhiseadusele, siis on nendes mahtudes see immigratsioon hukatuslik. Isegi kui me ei vaata nagu nii strateegiliselt, kui me vaatame tänapäevakeskselt, nagu need uusliberaalid tavatsevad tavaliselt teha, siis täheldame meie inimeste töö tootlikkuse kahanemist, millel jälle kindlasti on mitu põhjust tegelikult. Aga kindlasti on üks põhjus ka see massiimmigratsioon. Toonitan, et ka Läti on töö tootlikkuse poolest Eestist möödunud ja Leedu, Tšehhi, Sloveenia ja Slovakkia on kogu selle ajajärgu, mil meil massiimmigratsioon algas, 2017, sellest ajast on olnud Eestist ees ja 2022. aastal on vahe suurenenud. Peale Läti on läinud ka Poola ja Ungari Eestist tootlikkuselt ette.
Kordan uuesti üle, et tegelikult me peame ikkagi otsustama seda, kas me tahame täita oma põhiseadust või tahame selliste järkjärguliste kaudsete meetoditega hakata siin mingisugust uut rahvust ehitama.
Aga tegelikult on see niivõrd oluline küsimus, et võiks olla rahvahääletuse teema. Mida me siis tahame? Kas me oleme nõus oma identiteedi lahustumisega või mitte? Aga teisalt on teada, et ega valitsevale koalitsioonile ju demokraatia ehk rahvahääletused ei meeldi.
Siis ma ütlen lihtsalt need viimased andmed, et meil Eestis on 20% nõus samast kultuuriruumist paljude inimeste siiatulekuga ehk sellega, mis praegu toimub, ja erinevast kultuuriruumist paljude inimeste siiatulekuga on 10% nõus. Nii et küll oleks tore, kui valitsus oma rahva hoiakutega arvestaks.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid