Vaatamata sellele, et ettepanekut lükata tagasi meediateenuste ehk tsensuuriseadus toetas 28 Riigikogu EKRE ja Isamaa saadikut, läks see Reformierakonna, sotside ja Keskerakonna saadiku 61 häälega teisele küsimusele. Üle kolme tunni grilliti sel teemal kultuuriminister Anneli Otti (Keskerakond), kuid ettearvatult tulutult. Nõnda minnakse suukorvistamise seadusega paraku edasi.
EKRE saadik Jaak Valge pidas Riigikogus kõne:
„Alustan natuke üldisemalt. Sõnavabadus on üks demokraatia olulisemaid elemente. Kui pole sõnavabadust, pole demokraatiat, ning vastupidi – tänapäeval ei leia te autoritaarset režiimi, kus kehtiks sõnavabadus. Põhjus on see, et sõnavabadus lõhub autokraatlikud režiimid ära, vähemalt siis, kui individualiseerumine on ühiskonnaliikmete seas teatavale tasemele jõudnud. Nii nagu avalikustamine lõhkus Nõukogude kommunistliku režiimi.
Sõnavabadust saab piirata paljudel erinevatel viisidel. Autoritaarežiimide puhul piiratakse sõnavabadust otse – ajakirjanduses eel, või järeltsensuuriga. Aga poolautoritaarsetes riikides piisab ka sellest, kui tekitada hirm tagajärgede ees, et takistada inimestel ja ajakirjanikel oma mõtete väljendamise õigust kasutada. Meedia sõnavabadust saab piirata ka nõude kaudu olla poliitkorrektne.
Viha õhutamise mõiste tarvitamine tähendabki just hirmu tekitamist tagajärgede eest, sest tegemist on ebaselge, laiu tõlgendusraame jätva mõistega. Toonitan veel üle, et viha õhutamise kontseptsioon pärineb Nõukogude Liidust. Seda mõistet tuleks meie seadustes tarvitada nii vähe, kui võimalik, parem kui üldse mitte, vähemalt niikaua, kuni see pole väga-väga selgelt defineeritud.
Teiseks põhjuseks on see, et eelnõus on jõutud selle mõiste rakendamisega ummikusse, kuna on esitatud kinnine loetelu tunnustest, mille kandjate ei tohi viha õhutada. Hoolimata sellest, et eelnõu autorid väidavad, et kõigi vastu viha õhutamine on keelatud teistes seadustes, tähendab see, et teatud tunnustega inimesed või inimeste grupid on seatud eelisolukorda. Eelnõu autorid on väitnud, et need tunnused on üle võetud Euroopa Liidu põhiõiguste hartast, ent see ei pea paika. Põhiõiguste hartas on nimetatud need tunnused teiste seas, aga eelnõus on kinnine loetelu.
Kinnine loetelu ehk ühtede tunnustega inimeste gruppide eelisseisundisse seadmine – nii, nagu näiteks Nõukogude Liidus seati eelisseisundisse kõige eesrindlikum klass – proletariaat – tähendab seda, et üritatakse muuta ühiskondlikku teadvust ja vastandada ühtesid inimesi teistele. See on vastuvõtmatu konservatiividele, kes me näeme ühiskonda kui orgaanilist tervikut, ning peaks olema vastumeelne ka kõikidele teistele demokraatlikult mõtlevatele inimestele ja poliitikutele, kes tunnustavad inimeste võrdsust.
Kolmandaks on meile vastuvõtmatu see, et seaduse rakendajaks ehk ühtlasi tsensoriks on ette nähtud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA), mille tegevusvaldkond on lai, alates raudtee ohutusjärelevalvest ja lõpetades tarbijavaidluste lahendamisega. TTJA-l on 120 töötajat, neist ühe ametinimetus on tõesti meediateenuste ekspert. On kaheldav, isegi kui meil oleks selged definitsioonid, et amet suudab siin pädevaid otsuseid teha, selliseid otsuseid, mis tõukuvad meie ühiskonnast, st Eesti ajaloost, kultuurist ja identiteedist. Ehkki ameti esindaja väidab, et kultuur kui selline on konkreetses regulatsioonis liikmesriikide pädevuses, ning reguleeritakse vaid siseturu toimimist, ei pea see paika, sest kui reguleeritakse seda, mida ja kuidas tohib meediakanalites esitada, on tegemist kultuuri reguleerimisega.
Neljandaks on meile vastuvõtmatu see, et TTJA on eelnõu kohaselt selles küsimuses eraldiseisev Eesti Vabariigist. Seega on amet sõltumatu meie kodanike demokraatlikest valikutest. Kõigi meie valikutest, head kolleegid. See hälbib demokraatiast. See-eest on amet kohustatud järgima Euroopa Komisjoni suuniseid. Me ei toeta pädevuste üleandmist Euroopa Liidule, ehk Euroopa Liidu föderaliseerumist. Ehk meie kodanike võimust võõrandumist. See pole demokraatlik.
Igaüks neist neljast põhjusest oleks piisav, et eelnõu tagasi lükata. Ent on veel ka viies – nimelt see, et eelnõuga kiidaksime heaks sisu, mida me ei tea. Nimelt peaksid suunised, mis selgitavad meediapädevuse edendamise olemust, alles Euroopa Komisjonist tulema. Kas see ei ole alandav, kui meie, kes me oleme valitud seadusandjaks, käitume hoopis blankovekslite andjatena?
Sõnavabadus, teised kodanikuõigused ja parlamendi pädevus kaob kõik ühekorraga käest siis, kui toimub autoritaarne riigipööre. Ma ei taha üle dramatiseerida ega väita, et see nii oleks. Küll aga on see samm täiesti vales suunas. Kutsun üles selle eelnõu vastu hääletama, sest see peaks olema meile kõikidele vastumeelne, hoolimata sellest, missugust maailmavaadet me omame. Võib-olla ainult vana kooli natsionaalsotsialistid ja kommunistid, kes ei ole demokraadid, võiksid sõnavabaduse piiramist põhimõtteliselt toetada. Ärme tee seda ka taktikalistel kaalutlustel. Direktiivi ülevõtmine on kindlasti võimalik ka ilma kahjudeta meie sõnavabadusele, asi ei ole Euroopa Liidu usaldamises või mitteusaldamises. Siin ei peaks olema isegi veelahet valitsuse ja opositsiooni vahel. Ning lõpuks kaks tsitaati selle tõestuseks: Helle-Moonika Helme, Kultuurikomisjoni liige: “See seadus on nagu Nõukogude ajast tuttav Brežnevi pakike, mis sisaldas mõningaid vajalikke asju ja siis ülejäänud oli rämps”. Jaanus Karilaid, õiguskomisjoni esimees: “Pakun välja, et suurema üksmeele huvides võiks kaaluda näiteks eelnõu tagasivõtmist ja esitada see peale kriisi adekvaatsemalt sõnastatud kujul.”
EKRE fraktsioon seda eelnõud ei toeta ja teeb ettepaneku eelnõu I lugemisel tagasi lükata.