Riiklik räkit jätkab tuuleparkide pealesurumist valdadele, hoolimata sellest, et nende ebaefektiivsus ja muu maailma loobumine rohepöördest on üha süvenev reaalsus.
Tuulikutevastased kodanikuühendused on pikalt tuuleparkide vastu võidelnud, kuid riik tõmbab silmust maarahva kõri ümber üha pingumale, eriti seadusandlust uuendades, mis lubab tuulearendustel kohalikest omavalitsustest mööda minna.
Aga ka inimesed pole papist. Paljudes kohtades on vastumeetmena suurte rahadega ära ostetavate omavalitsuste tegevuse vastu asutud üsnagi valusatele aktsioonidele – inimesed hakkavad tuulepargivaldadest teadlikult lahkuma, vähendades sellega omavalitsuste tulubaasi.
Maaleht kirjutas hiljuti sellest, kuidas Kehtna vallas on suur hulk noori inimesi ühinenud ja otsustanud, et kui tuulepargid tulevad, siis kirjutavad nad endid vallast välja ja jätavad omavalitsuse nende maksurahata. Vallavõimul on valida – kas ühekordne miljonialtkäemaks ja maksubaasi kadumine või oma inimeste alleshoidmine.
Muidugi on omavalitsusel võimalik lahkujaid represseerida, eriti kui neil jääb sinna kinnisvara – suurendatakse maamaksu, jäetakse ära vallaelanikele mõeldud soodustused jne. Lääneranna endine vallavalitsus tõestas, et võimud on poliitilisest suunitlusest olenevalt valmis oma rahva vastu minema ja koguni kohtusse, nagu oli Metsküla kooli puhul.
Rahva lahkumine aga on kriitiline teema, sest ka kinnisvarahinnad hakkavad tuulepargialal langema. Kuigi sageli väidetakse, et need ei lange, kirjutati juba siis, kui Tartumaale Vorbusele taheti tselluloositehast rajada, et seal langes kinnisvara väärtus kolmandiku võrra. On ilmselge, et on suur vahe, kas kinnisvara objekti aseb metsa varjus jõekäärus ilma tuulikuteta või turritavad maastiku kohal edaspidi 200-400-meetrised tuugenid – viimasel juhul ei taha keegi selle eest nii palju maksta, kui puhtlooduslikus paigas asuva maakoha eest.
Kinnisvarahindade langus tuulikualal on väga raske probleem: juba praegu on plaanitava tuulepargi juurest raske lahkuda, sest keegi ei taha enam maakodu eest selle täit väärtust maksta. Kui tuulepark on püsti, on raske seda kohta üldse müüa, sest potentsiaalne ostja oletab kohe, et tuulikute mõju on tappev. Kuna oma vara müüa ei õnnestu, on inimene edaspidi sunnismaine ning tuulikute negatiivsete mõjude meelevallas.
Kogu tööstusmaastik, olgu need tuulikud, Ral Baltic või vesinikutrass, samuti militaarsed laskealad, vähendavad elukvaliteeti ja sellest sõltuvalt kohe kindlasti kinnisvara väärtust. Kohalikud omavalitsused peaks riikliku altkäemaksu vastuvõtmise asemel mõtlema sellele, kuidas luua enda omavalitsuses normaalne elukeskkond, et inimesed tahaksid sinna elama jääda.
Uued Uudised