Antisemitismi seostatakse ennekõike Hitleri ja tänaste paremäärmuslastega, kuid süüdistuse juudivastasuses on saanud ka näiteks Briti leiboristide liider Jeremy Corbyn, ja Euroopast lahkuvad juudid ennekõike hoogustuva islami sisserände ja sellega kaasneva juudivihkamise tõttu.
Juutide vihkamisel on ammune taust, mida paljud ei teagi, ja seal on mängus religioon. Vana Testamendi järgi on juudid väljavalitud rahvas, kellele Jahve (Jehoova) andis Tõotatud Maa ehk Juuda ja Samaaria. Juudid peavad ennast siiani väljavalituks ja kes teistest rahvustest oleks valmis ennast alamaks tunnistama?
Filmis “Iseseisvuspäev” kutsub üks tegelastest, Julius Levinson, kõiki tulnukate rünnaku ajal palvetama ja kui läbikukkunud Valge Maja ametnik Albert Nimziki ütleb, et ta pole juut, vastab Levinson: “Keegi pole meist täiuslik!” See näitab, et oma üleolekutunne ka juutidel.
Kristlikus religioonis sai juutide vihkamise aluseks see, et väidetavalt nõudsid just nemad Jeesuse hukkamist. Rooma asevalitseja Pontus Pilaatus ütles, et tema arvates pole Jeesus milleski süüdi, kuid kohaletulnud rahvas nõudis tema ristilöömist. Kui roomlane teatas, et tema peseb sellest hukkamisest käed puhtaks, teatasid juudid, et võtavad vastutuse endale (Matteuse ja Luuka evangeelium). Selle tõttu lähtuski kristlus sageli juutide süüst Lunastaja hukkamises.
Mõistagi on juudivihaks olnud ka lihtsamaid põhjusi – juudid on tänu oma asjalikkusele olnud alati igas ühiskonnas nii haritumate kui ka ettevõtlikumate inimeste seas, eristudes samas oma kommete poolest teistest rahvustest ja säilitades neid mistahes aegadel. Paljude kriiside ajal tormasid ärritatud inimesed ennekõike rikkurite varade kallale ja sageli olid ohvriteks juudid – kuna võõra vara omastamist oli vaja kuidagi õigustada, siis võetigi röövlite poolt kasutusele juutidele omistatavad süüdistused.
Juudiprogrommid on alati pööblile meeldinud seetõttu, et neilt sai vara röövida. Ilmselt on ka natside “kristalliööde” taga see, et nii sai rahapuuduses vaevlev režiim nende varad üle võtta.
Kuigi ka poolakad kaotasid Teises maailmasõjas miljoneid võrdväärselt juutidega, on holocaust eriti kuritegelik just seetõttu, et see oli suunatud ühe rahva täielikule hävitamisele – kui poolakatele jäeti koht kasvõi madalama astme rahvana, siis juutidele ei lubatud sedagi.
Tänane juudi rahvas väärib suurt austust kasvõi seetõttu, et nad on suutnud luua oma riigi ja vaenulikus ümbruses vastu pidada. Praeguses maailmas on Iisrael igati kristlikku kultuuriruumi moslemite eest kaitsta püüdva konservatiivse Euroopa liitlane – sest nii nagu moslemid-araablased tahavad juudid merre paisata, tahab islam ka Euroopa üle võtta ja Allahile allutada. Meil on ka ühine judaismi-kristluse taust.
Vandenõuteoreetikud väidavad, et juudid pidavat maailmaallutamise plaane. See, et rahvusriikide hävitaja Soros tõbras on, ei tulene tema rahvusest ja usust, vaid tema globalismimeelsusest ja rahvuste vihkamisest.
Juudi rahvale võib ainult seda ette heita, et Simon Wiesenthali keskus kipub liiga kergekäeliselt ja sageli alusetult natsisilte külge kleepima. Lihula mälestussammas ja Sinimägede võitluste meenutamine pole üldse nende asi, sel pole seost natsismiga, vaid tegu on eestlaste vabadusvõitlusega.
Eesti rahvas ei vihka juute, meil pole selleks mingit põhjust. Kui keegi mingi juudivaenuliku vihje teeb, on see tavaliselt tingitud sellest, et kusagil on see teema üles puhutud ja solvaja teab, et viitamine juutidele “sobib” kellegi solvamiseks ka olmekonflikti korral.
Võib peaaegu sajaprotsendiliselt öelda, et hiljutine rabi solvamine polnud vähimalgi määral antisemitistlik, vaid intsidendi tõttu ühistranspordis kasutas solvaja vihapurskeks vaimuliku riietusest tuletatud identiteeti, mida ta tähele pani. Muide, kui pakistanlase Ažhari solvaja nimi toodi kohe meediasse, aga rabi sõimaja on siiani anonüümne – ilmselt oli ta juhuslikult “oma”.
Rahvusmeelsetel eestlastel pole mingit põhjust oma identiteeti hoidvasse juudi rahvasse rahvasse halvasti suhtuda – see on rohkem vasakpoolsete ja moslemite rida. Meile võiks Iisrael olla eeskujuks sellest, kuidas olla tänases maailmas edukas, kuid kaitsta seejuures oma identiteeti ja omariiklust.
Nii ongi rahvuskonservatiivide erakond seni ainus Eestis, kes toetab saatkonna üleviimist Tel Avivist Jeruusalemma – erakond, keda kiputakse alusetult antisemitismis süüdistama.
Artikkel väljendab autori isiklikku seisukohta.