Euroopa Liit tõestab aegajalt, et ühendus pole sugugi mitte solidaarne, vaid seal on olemas võrdsetest võrdsemad.
Euroopa Kontrollikoda leidis oma auditis, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) ehk nn Junckeri fondi investeeringutest enamik on läinud euroliidu suurematesse ja vanematesse liikmesriikidesse, vahendab BNS.
Rohkem kui 100 miljoni euro suurune tagatis on aidanud investeerida üle miljardi euro, auditi kohaselt liigub raha suuremates kogustes vanasse Euroopasse, rääkis “Aktuaalne kaamera”.
Kontrollikoja liige Leo Brincat märkis, et 2017. aasta lõpu seisuga olid suuremad summad läinud Prantsusmaale, Itaaliasse ja teistesse vanadesse suurtesse euroliidu riikidesse.
Kui teha edetabel, võttes aluseks rahvaarvu, siis olid edukamad soomlased, esimene uus liituja Slovakkia oli kaheksas, Eesti alles 16. kohal. Sarnane investeerimisprogramm jätkub Euroopa Liidus ka uuel eelarveperioodil.
Euroopa Komisjoni asepresidendi Jyrki Kataineni (eduka Soome esindaja – toim.) hinnangul ei olevat kriitikal alust ja investeeringuid tuleb hinnata suhtes majanduse suurusega. Ka Eesti puhul soovitatakse investeeringuid vaadata suhtena sisemajanduse kogutoodangusse, kuid need numbrid ei väära fakti, et need riigid, kes olid liidus enne “teist lainet”, riisuvad koore. Ühe näitena võib vaadata põllumajandustoetused mis nüüdseks, mil rahastust uutele tulijatele hakatakse vähendama, ei jõudnudki vanadele liikmesriikidele järele.
Suuremad EL-i riigid nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, ongi olnud Suured Peetrid, kes elatuvad väiksemate ja uuemate kulul, sealhulgas on nad lüpsnud eriti just Lõune-Euroopat. Suurtele kehtivad ka teistsugused reeglid – hiljuti kehtestas EL karmi lae Itaalia eelarvedefitsiidile, kuid lubas kulutuste katteks suuremat protsenti “kollastele vestidele” järeleandmisi teinud Prantsusmaale. Uue valitsusega Itaalia on Brüsselile seejuures pinnuks silmas, Prantsusmaa aga on “oma”.
Mis aga puutub Eestisse, siis tasub meenutada ettevõtja Indrek Neivelti sõnu, et Eesti on veel koloniaalmaa nägu. Palju asju, mis tehtud Euroopa liidu rahadega, oleksid võinud olla tema sõnul tegemata, näiteks kergliiklusteed keset Eestit, kus peaaegu kunagi keegi ei liigu. „Me oleme pannud raha väga paljudesse kohtadesse, kuhu oma raha poleks pannud,” sõnab ta.