13.08.2022
Väga palju Venemaa kodanikke kraabib viimasel ajal Eesti ust: laske Vasjal sisse tulla, Vasja küüned külmetavad, Vasja varbad valutavad, Vova Vasjat peksumaie, Dima Vasjat sõimamaie, Vasja naist ahistamaie…
Aastaid tagasi tuli siia Venemaa üks kuulsamaid ajakirjanikke Artemi Troitski, me siin kõik rõõmustasime – tuli edumeelne tark venelane, kindlasti mõjub ta hästi meie 90% ulatuses Putini ja Jedinaja Rossija pooldajatest venekeelsetele elanikele.
Aga võta näpust: upitasime mis upitasime, aga kohalik tiblaskond (pean silmas venekeelse meedia toimetusi ja „kultuuriasutusi“) sõi Artemit vaatamata eestlaste ponnistustele kõikjalt välja, nii et mees elab selles mudatiigis vaikselt ja postitab põhiliselt Moskva jaoks.
Üritas mõjutada kohalikke protsesse, lubas võtta mürki selle peale, kui EKRE üldse pääseb parlamenti, aga siis mõtles seda mürgivõtmise asja ümber. Ja küsimustele, kuidas tal siis eesti keelega on, hakkas vastama: ah, mul on nii palju tööd, nii palju tööd, nii vähe aega… Ja tuli välja, et ta ei erine suurt kohalikust umbkeelsest elanikkonnast, kel on alati mõjuvad põhjused eesti keelt mitte õppida.
Täna aga „rõõmustas“ Tomski endine ametnik Andrei Kuzitškin oma vene Postimehes ilmunud looga „Kas Euroopal algab ilma vene turistideta kergem elu? Miks ei tohi kõiki venemaalasi jätta Schengeni viisadest ilma“.
No esiteks ei peaks vastne sissesõitnu osutama eestlastele ja eurooplastele, mida nad tohivad või ei tohi teha, see ei ole viisakas ja see on moskoviitide suurriiklik harjumus.
Teiseks jäi selline mulje, nagu loeks mingeid kurikuulsaid „Kremli jutupunkte“, kuhu on lugejate valvsuse uinutamiseks juurde segatud hukkamõistvad hüüdlaused Ukraina sõja vastu, mis üldfoonil ei näi kuigi siirad välja. Ja nii palju stampe – et vaesed vene kodanikud sattusid löögi alla, sest neid a priori süüdistati Putini agressioonis, et eurooplased kohaldavad nende suhtes restriktsiooni, tarastavad Euroopat kõrge planguaiaga jne. Need on klassikalised fantaasiavaese vene poliitametniku poliitkantseliidid ehk Peskovi-Zahharova pläma kordamine.
Eriti meeldis alapealkiri „Kas Putin on ikka nii hirmus, kui teda kujutatakse“, kus autor väidab, et paralleelid putinliku Venemaa ja Kolmanda Reichi vahel ei tööta ja ei ole õige võrrelda Venemaad Hitleri Saksamaaga. Kuzitškin väidab, et erinevalt tolleaegsest Saksamaast võib Venemaal vabalt avalikus ruumis kritiseerida hinnakasvu, valitseva partei juhte ja nimetada Putinit „punkritaadiks“.
Leninit ilmselgelt hoolikalt lugenud Kuzitškin väidab, et venemaalasi ei saa süüdistada selles, et nad ei hakka võimudele vastu, kuna selleks „peab küpsema revolutsiooniline situatsioon“, seepärast „küsimus venemaalaste kollektiivsest vastutusest Ukraina sõja eest on äärmiselt vaieldav“. Ja autor veeretab vastutuse Lääne peale, nagu on kombeks Sergei Lavrovil: „Siis tuleks see vastutus jagada ka USA-le ja Euroopale.“
Kuzitškin kritiseerib teravalt president Zelenskit tolle üleskutse eest kärpida „vene maailma“ Euroopas ja saata vene kodanikud kodumaale. Ja autor väidab, et vene kodanike reisimisvõimaluste piiramine „ainult tõstab Putini rahvusreitingut“.
Andrei Kuzitškin õpetab eestlasi ja eurooplasi: „Isegi tõsiste ohtudega silmitsi, silmitsi vajadusega võtta tarvitusele karmid meetmed, on vaja säilitada inimväärikus.“ Ja lõpetab äärmiselt pateetiliselt, et „me ei tohi lubada kurjusel saavutada võitu meie südametes“.
Paistab, et vene Postimehe estofoobse peatoimetaja väljavahetusega asi ei muutunud sugugi eestimeelsemaks – vasakliberaalsed aktivistid on kreenis reformierakonna poole ja nüüd veel tegeletakse ka Putini puhtakspesemisega fašismi süüdistustest.
Veel üks õppetund meile, et ei tasu lasta siia ja upitada edumeelsete pähe Venemaa ametnikke, kel olid kodumaal mitte ainult ja äkki isegi mitte niivõrd ideoloogilised lahkhelid sealsete võimudega.
Konkreetselt Andreist on kahju, ta paistis inimesena sümpaatne ja tõsiusklik olevat.
Ivan Makarov