Eile sadas korraga vihma ja paistis päike, mis tõi taas esile kauni ilmastikunähtuse, mida nimetatakse vikerkaareks. Meile on ikka meeldinud seda värvikirevat spektrit joonistada ja ka lastele on ajast aega valmistanud rõõmu kõiki värvipliiatseid kasutades joonistada vikerkaart. Tõsine rokkmuusika sõber satub isegi hetkeks kimbatusse Rainbow plaati grammofoni pannes.
Aga see ilus asi on homode ja teiste seksuaalvähemuste poolt kaaperdatud. Pole enam isegi tähtis, kuidas see sai juhtuda? Oluline on see tagasi võtta!
Provokatiivsed soovähemused topivad oma vikerkaarevärve kõikjale. Eriti rõve, et seda tehakse nimme suisa lastekaistepäeval, kui seksuaal- ja soovähemuste festivali Baltic Pride ühe osana 1. juunil Viljandis vikerkaarevärvilise kanga lahti rullitakse – kuigi linnavalitsus seda ei lubanud, saadi politseilt ikkagi luba.
Ka nende veidrike toetajad ei hoia värve kokku sõna otseses mõttes.
Vaadake, mis toimus mõni päev tagasi, kui tähistati homofoobia vastast päeva või midagi sellist. Isegi valitsushoone valgustati vikerkaarevärvidesse, rääkimata saatkondadest ja lausa haiglatest…
Lipp lipuks, kuid see valgustamine pole sugugi odav lõbu. Aga valitsusel on ju raha sitaks.
Anti Poolamets: „Neil riiklikel liputamisüritustel progressiiv-Eesti nomenklatuur kõikjal sõna võtmas. Korraga teeseldakse nii rõhutuid Maario Mändmaa Viljandi Haigla ees lippu üles tõmbamas. Kuigi tegu on ühe segaseima riigiametnikuga, naudib see tegelane progressiiv-Eesti üht mõjukaimat nomenklatuurset ametikohta – sotsiaalministeeriumi kantsleri staatuses juba teist ametiaega. Reformierakonna volikogule oli ilmunud ka endine teenekas politruk, kunagine Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu rajoonikomitee tööstusosakonna juhataja ning TRÜ Keemiateaduskonna parteibüroo liige sm. Andrus Ansip, kes koos Kristen Michaliga needsid konservatiivset kaheksajalga. Punaste lippude all mõistsid kodanliku-konservatiivse Eesti salasepitsused bi- ja transinimeste vastu, töörahva tormiliste heakskiiduavalduste saatel hukka ka sotsialistide esindajad. Varsti on homoparaad tulemas, see on progressiiv-Eesti vastus kõikidele muredele julgeoleku ja majanduse pärast.
„Stenbocki maja, täna hommikul ja õhtul 150 soo ülistuseks “pidurüüs”. On siiski suur lootus, et Michal kaob sealt aasta pärast ühes liputajate butafooriaga. Kui e-valimised ei võimalda refile piisava suurusega päästerõngast, siis võib reform peale mitmekümne Riigikogu koha kaotust lagunema hakata. Praegu hoiab neid koos üksnes võimu juures olek. Kui nad aga suunataks tänavatasandile LGBT plakatite ja Greta Thunbergi portreedega, variseb ahnusele ja korruptsioonile ehitatud moodustis kiiresti kokku.“
Evelin Poolamets: „Stenbocki maja värvus homolipu värvidesse tähistamaks rahvusvahelist homo-, bi- ja transfoobia vastast päeva. Avalikus ruumis domineerivad vikerkaarelippude kampaaniad, institutsioonide toetusavaldused ja üleskutsed keskenduda LGBTIQ propagandale. Samal ajal jäävad tagaplaanile päris probleemid, mis puudutavad märksa suuremat osa Eesti inimestest – noorte tööpuudus, demograafiline kriis, vaimne tervis ja puudega inimeste toimetulek.
Eesti 2023. aasta inimarengu aruande järgi põhjustavad vaimse tervise probleemid ühiskonnale üle miljardi euro suuruse kahju aastas. Noorte seas on depressiooni ja ärevushäirete risk kaks korda kõrgem kui elanikkonnas keskmiselt. Üha rohkem noori langeb tööturult välja juba enne, kui nad jõuavad oma elu üles ehitada. Samal ajal on vaimse tervise teenuste kättesaadavus puudulik ning pered jäävad sageli oma muredega üksi.
Tekib küsimus, miks keskendub valitsus üha enam LGBTIQ propagandale ajal, mil noorte vaimne tervis halveneb. Miks luuakse tegevuskavasid LGBTIQ gruppidele, kuid puudega inimesed, erivajadustega lapsed ja vaimse tervise probleemidega noored peavad sageli abi ootama kuid?
Noored vajavad eelkõige turvatunnet, tugevaid peresuhteid, selgeid väärtusi ja kindlustunnet tuleviku ees. Selle asemel kasvab koolides ja sotsiaalmeedias ideoloogiline surve, kus lastele surutakse peale jaburaid sooidentiteedi käsitlusi ning räägitakse, et sugu saab pidevalt muuta. Paljude vanemate jaoks tekitab see küsimuse, kas kooli ülesanne on anda teadmisi ja toetada lapse arengut või kujundada LGBTIQ hoiakuid.
Valitsus peab suutma eristada päris probleeme väljamõeldud pseudoprobleemidest. Eesti tulevik sõltub sellest, kas suudame kasvatada vaimselt tugeva, töövõimelise ja enesekindla noore põlvkonna, mitte sellest, kui vikerkaarevärvilised on kõnniteed või valitsushoone.“
