08.07.2019
Ida-Euroopa seondub paljudele ikka veel sellise pildiga, kuigi ideoloogiline ajupesu tuleb juba pigem Läänest. Pilt on illustratiivne.
Meie euroeestlased on juba pikemat aega rõhutanud, kuidas nemad tahaksid distantseeruda Ida-Euroopast ja olla vähemalt Põhjamaade seas, kui mitte lausa Lääne-Euroopas. Mis paneb neid seda igatsema?
Ida-Euroopas ei taheta olla selle vaesuse ja väidetava korrumpeeruvuse pärast. Seega tõmbab eestlasi Lääne-Euroopa poole peamiselt jõukus (kuigi kollavestide protestid näitasid heaoluühiskonna kiiret kadumist) ja tehnoloogiline areng.
Vaimsus sellega kaasas paraku ei käi, ja terve mõistus samuti mitte – viimast on Ida-Euroopas märgatavalt rohkem säilinud. Läänes on tarbijaühiskond mõistlikkuse reklaamideloosungitega asendanud ja isiklike vabaduste vohamine on moraali alla viinud.
Tervest mõistusest või täpsemalt selle puudumisest rääkis Uutele Uudistele üks Saksamaale elama asunud eestlanna, kellel meeldis looduse järgi igatsedes käia jalutamas ühes Reini jõe äärses metsas. Kui ta hakkas kord metsa alt korjama seal ohtralt kasvavaid marju, haarasid sakslased tal õudusega kätest: “Sa julged metsas kasvavaid marju süüa?”
Kohkunud eestlanna arvas algul, et ilmselt on läheduses mõni reostav keemiakombinaat, kuid sakslased selgitasid talle: “Kes teab, milline metsloom on nende peale pissinud!” Kui eestlanna uuris, millised loomad selles inimasustusest ümbritsetud parkmetsas elavad, siis selgus, et ega seal polegi loomi juba aastakümneid nähtud ja lemmikloomigi jalutatakse peamiselt spetsiaalsetel territooriumidel.
Kui siis eestlanna tahtis teada, et kust tulevad siis need urineerivad metsloomad, siis tuli välja, et sakslased polnud selle peale mõelnudki. Nad olid sellise küsimuse peale lausa jahmunud – oli näha, et selline probleemi asetus polnud neile pähegi tulnud. Ja inimesed hoiduvad marjade söömisest olematute metsloomade pärast!
See lugu on oluline just seetõttu, et näitab läänelikku mõttelaadi – ei mingit asjade läbimõtlemist ja reaalsusega arvestamist. Kuna kiire elurütm ei jäta aega mõtlemiseks, siis täidavad selle koha reklaamidest kohale jõudnu, massimeediast pähe taotav, sekka ka isiklikud emotsioonid, mis lähtuvad eelnevast ajupesust.
Lääne-Euroopas tehakse juba soovõrdsuslikku lumekoristust (Rootsis), sooneutraalseid liiklusmärke (mis pistmist on sel liiklusohutusega?), kirjutatakse klassikute raamatuid ümber poliitkorrektseks jne – ja ikka naerame saate “Võimalik vaid Venemaal” peale?
Mis siis sellest, et migrantidega tulevad kaasa terroristid ja me peame kartma oma lähedaste pärast, peaasi, et saame aidata õnnetuid arengumaalasi, kes isegi tööle ei hakka! Mis sellest, et keegi nõuab surnuga seksimise õigust (Rootsi noorliberaalid), see-eest on meil piiramatud isikuvabadused! Mis sellest, et söekaevanduse sulgemise järel jäävad tuhanded tööta, aga me päästame Maa, kuigi keegi ei oska selgitada, mil moel!
Tarbimistuhin, poliitkorrektsus, liigliberaalsus, solvumiskultuur ja infomüra on Lääne-Euroopa kahekeelseks, mõttetult rabelevaks, sallimatuks, dogmaatiliseks ja ebademokraatlikuks muutnud. Jõukuse jälgedes sinna tormamine on kaotanud igasuguse mõtte, sest oma raha eest migrandimassi poputamine neelab lähiaastatel heaoluühiskonna alla ja Lääne vabadused vannuvad alla neile, kellele liberaalse demokraatia eetikast ja moraalist on oma keskaegses vägivallakultuses täiesti suva.
Eesti peaks vähemalt selles osas Ida-Euroopasse jääma, et ta ei asuks “euroopalike väärtuste” kohaselt aitama kõiki teisi õnnelikuks saada, et siis ise õnnetuna ilmas vireleda. Eluterve egoism on alati kõiki päästnud.
Endises sotsialismileeris on terve mõistus juba ühe ajupesu läbinud ja teist naljalt enam omaks ei võeta, mis tähendab, et ka loosungitega ei minda kaasa, vaid mõeldakse kõik oma peaga läbi. Eestis on kahjuks talupojatarkus “euroopalike väärtuste” ees taandumas.