1991. aastal olin üheksa-aastane, olime nende ärevate sündmuste ajal vendade ja õega Põlvamaa suvekodus turvaliste metsade ja soode vahel. Me ei teadnud, mis Tallinnas toimub, minu jaoks oli see tavaline august.
Isa oli Tallinnas. Enne koolialgust tagasi koju tulles saime alles teada, mis Eestis juhtunud oli. Toompeal olid suured ehitusplokid vene sõjaväemasinate takistamiseks, minu isa oligi just seal kaitses. Ta oli valmistanud postil olles ajaviiteks väikese puidust kahuri venelaste hirmutamiseks, millele pani oma hüüdnime järgi nimeks “Kõva Kusti”.
Viimati nägin seda oma silmaga teismelisena Käsmu muuseumis, kus nüüd asub, ei tea, võib-olla on ikka sealsamas. Kahjuks ei ole autori nimi selle kahuriga kaasas käinud ja vaevalt et nad muuseumis selle valmimise loost midagi teavadki. Aga mina tean ja mäletan, kui isa meile 1991. aastal seda näitas ja rääkis, kuidas ta seda tegi.
Kadri Vilba, EKRE