Kui loodi Kaja Kallase valitsus ja feministid hõiskasid järjekordse naistevalitsuse rõõmus, hoiatasid just naised ise, et puhtalt soolise tausta rõhutamisega ei seataks latti liiga kõrgele.
Paraku on „naistevalitsus“ valitsemisega üsnagi rappa kiskunud ja esimene ärakukkuja oli samuti õrnemast soost ehk kultuuriminister Anneli Ott, keda asendas meesminister.
„Kaja efekti“ hääbumist näitavad kasvõi viimased uuringud, mille järgi arvab 56% inimesi, et Kaja Kallas ei saa hakkama, 28% ehk parteikaaslased arvavad, et saab, ja 17% protsenti ei oska midagi arvata.
Välisminister Eva-Maria Liimets on „hall hiireke“, kes meediapilti jõudis Talibanile hea sõna ütlemisega. Haridusminister Liina Kersna helbib kiirtestide hanke tagajärgi. Signe Riisalot näeb vaid „uusväärtuste“ eest võitlemas. Maris Lauri valmistab „vaenukõnelejatele“ vanglakohti ja Keit Pentus-Rosimannus jaotab raha Rosimannuste hooldekodudele.
Naisministreid päästab vaid see, et ka meesministrid on üsna saamatud, eriti läbi kahe valitsuse koroonavõitlust allamäge juhtinud Tanel Kiik. Mida aga kõik see kokku tõestab, on see, et pole paremad mehed ega naised, ning ei loe sugu, vaid kompetents. Mida sellel valitsusel pole.
Ja ka naispresidendi vahetas välja hilises keskeas valge heteroseksuaalne mees, keda võib kiita kasvõi selle eest, et ta pole paari nädala jooksul midagi tuksi keeranud – Kersti Kaljulaid oli selleks ajaks juba usklikud vaimulikust õnnistamisest keeldumisega välja vihastanud.