Hiljuti väitis Yana Toom, et neil, kes tegid lõpu pronksimässule Tallinnas, ei olevat õigust hukka mõista Venemaa repressioone sealsete meeleavaldajate vastu.
Kaja Kallase vihakõneseadus annab Toomile võimaluse väita, et Kremli ei saa sõnavabaduse piiramise pärast hukka mõista, sest ka Läänes piiratakse sõnavabadust samal moel, eriti internetis.
Muidugi ei hakka Yana Toom seda väitma, sest ta on nii Kremli kui Brüsseli poliitika toetaja, vähemalt sõnavabaduse piiramise osas, aga see võimalus tal on.
Läänes on suukorvistamine vihakõneseaduste kaudu juba väga levinud – nagu ka Venemaa, Hiina, Iraani ja paljude teiste kritiseerimine sama asja pärast.
Liberaalses maailmas tõmmatakse selge vahe vihakõneseaduste ja sõnavabaduste piiramise osas – on “meie” ja “nende” omad. Ehk kui meie suud sulgeme, teeme seda hea pärast, nemad aga suukorvistavad paha pärast!
Ainult et suud on siis mõlemal puhul suletud ja inimesed ei saa ei siin ega seal välja öelda seda, mida nad mõtlevad. Venelane ei saa kritiseerida Putinit ja hiinlane kommunistlikku parteid, sakslane aga oma maa muutmist teiseks Süüriaks ning eestlane kahe isaga pullikese ilmumist lasteraamatutesse. Mis vahet seal enam on.
Sõnavabadus kas on või seda pole. Kui ilmuvad keelud, hääbub ka sõnavabadus ja mida rohkem on keelde, seda vähemaks demokraatlikku arvamuste paljusust jääb.