Valetamiste ja kuulujuttude levitamisega tuntud peaminister Kaja Kallas (Reformierakond) on mässinud end üha ja üha oma lahmimise võrku. Ja kuigi ta püüab alati tagasi ajada, näib iga järgmine vale eelmisest suuremana.
Paraku on see juba muster, et Kaja Kallas pillab pooltõdesid ja lõõpe ning hiljem peab hakkama neid selgitama, kuid mitte iialgi ei võta ta vigu omaks ega vaevu vabandama, vaid seletab lasteaialapse tasemel, et tema pole nii öelnud.
Kaja Kallas kuuleb kusagilt mingit infokatket ning laotab selle mõnel koosolekul, valitsuse pressikonverentsil või suisa Riigikogu puldis tõe paha maha. Selliseid näiteid tuleb pidevalt.
Viimased paar asja on üles tõusnud seoses tema sooviga 24. veebruari tähistamise pealt kokku hoida ja, et „varem võis olla tavapärane rahaga kauplemine seaduste väljakuulutamise üle“.
Asi polegi selles, kas pingviinide paraadi on tarvis – selle eliidi edevuse laada asemel saab rahvas tõrvikurongkäigul sammuda -, vaid selles, kuidas see kõik kommunikeerub. Just kommunikatsioon lonkab Kaja Kallase valitsuses algusest peale kahte jalga.
Teise väite peale peab ta aga minema Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni ette aru andma, et vastata tõsisele süüdistusele – kes ja kus on enne mõjuvõimuga kaubelnud, kuigi võib aimata, et tegu oli Kaja Kallase järjekordse lahmimisega.