22.08.2021
Kaja Kallas tundub Venemaast palju teadvat – eks sidemed võivad pärineda nii VEB Fondi kui rahapesu aegadest.
Peaminister Kaja Kallas andis Eestis juba tuttavale vasakliberaalsele hääletorule Süddeutsche Zeitungile intervjuu, milles üritas ennast maailmapoliitikas asjatundjana näidana, kuid jutt jäi ikkagi mannetuks ja vassivaks.
Nii väidab Kaja Kallas, et “viimasel ajal on Venemaa muutunud agressiivsemaks ja idast lähtuv oht püsib”, mis tekitab kohe küsimuse – miks siis PortoRollo valitsus otsustas nii ohtlikul ajal kaitsekulutusi pikaajaliselt kärpida?
Kallas valetab liitlastele, väites et “igaühel tuleks oma panus anda, mille hulka kuulub seegi, et kaitsele kulutatakse 2 protsenti sisemajanduse koguproduktist” – kahele protsendile pidama jäämine pole mingi areng, ammugi mitte samm edasi, kui samaaegselt võetakse maha pikaajaline kaitsevõimekuse rahastamise tõus.
Seda enam, et “…samuti kritiseeris Kallas Nord Stream 2 projekti” – ta peaks ju teadma, et projektilt sanktsioonid maha võtnud Bideni-USA kaotas kohe usalduse liitlasena Venemaa vastu. Nii arvasid ka Poola ja Ukraina, kes peavad Bideni sammu reetmiseks.
“Küll aga on rõõmustav, et Saksamaa ja USA tegid Ukraina toetuseks ühisdeklaratsiooni, ja seda ka energiaturvalisuse osas. Loodetavasti peab Saksamaa Ukrainale antud lubadusi,” märkis Kallas.
Peaminister ei saa kuidagi aru, et need kaks riiki kõigepealt reetsid Ukraina ja Poola ning teatasid siis piltlikult öelduna: “Ärge pabistage, me kaitseme teid sellest hoolimata!” Kallas ei hooma, et Saksamaa ja USA samm olid ainult rahustamiseks, tagajärjed Euroopa turvalisusele aga on igati negatiivsed.
Edasi aga hakkavad tulema “pirnid” – nimelt teatab Kallas: “Meie info järgi tekitavad sanktsioonid Venemaale märkimisväärset kahju. Euroopa riigid on aga sageli liiga kannatamatud: kui nad näevad, et sanktsioonidel pole kohest mõju, siis nendest loobutakse – seda aga ka Moskva lobitöö tulemusel. Siin on tegu nõrkuse tundemärgiga. Paljud mõtlevad, et kui teha samm Venemaa heaks, vastab Venemaa samaga. Aga nii see ei toimi.”
Ehk jagaks Kaja Kallas kogu ühiskonnaga seda allikat, kust on pärit info sanktsioonide tekitatavast märkimisväärsest kahjust – kusjuures “Euroopa riigid” seda ei teadvat, olevat kannatamatud ja loobuvat liiga ruttu sanktsioonidest.
Tundub, et Kaja Kallasel on Venemaal tugev infobaas, kuigi ta samas väidab, et “Meie diplomaadid räägivad üksteisega küll iga päev, kuna me mõlemad oleme ÜRO julgeolekunõukogu liikmed. Kahepoolsed suhted aga peaaegu puuduvad.” Info sanktsioonide mõjust on seega siis pärit Julgeolekunõukogu diplomaatilistest allikatest?
Väga paljuütlev aga on Kallase väide: “Siin on tegu nõrkuse tundemärgiga. Paljud mõtlevad, et kui teha samm Venemaa heaks, vastab Venemaa samaga. Aga nii see ei toimi.”
Just Kaja Kallase valitsus otsustas võimule tulles ratifitseerida piirilepingu Venemaaga, kusjuures Eesti ei saa selle eest mitte midagi vastu. Kes on siin nõrk ja loodab sammule Venemaa poolt (teades, et see ei toimi)?
Kogu Kallase jutt on üdini segane. Ühest küljest väidab ta: “Venemaa on viimasel ajal agressiivsemaks muutunud. Paljud lääneriigid on enda pinnal agressiooni kogenud ja see on nende silmad avanud.” Millised lääneriigid on Venemaa agressiooni kogenud? Kui Kaja Kallas peaks silmas hübriidsõja ohvriks langenud Leedut, siis miks ta Eesti peaministrina ütleb hurjutavalt, et “Euroopa riigid on aga sageli liiga kannatamatud” – ju ta vaatleb Baltikumi siiski eraldi neist, keda ta õpetab. Kes on siis need Venemaa agressiooni ohvrid (kui Kallas ei pea silmas just Vene teisitimõtlejate mürgitamist, mida ei saa otseseks agressiooniks pidada)?
Kahjuks on kõik intervjuud Kaja Kallasega tehtud ajakirjanikega, kes suhtuvad temasse sümpaatiaga ega taha teda raskesse olukorda panna. Kui tema vastas oleks kriitiline ajakirjanik (kasvõi neutraalne), kes võtaks professionaalselt üles kõik Eesti peaministri tegemised, siis paljastuks juba esimeses intervjuus Kaja Kallase tegelik mannetus.