Peaminister Kaja Kallas ütles tänasel valitsuse pressikonverentsil: “Mis häirib, et naise ainsaks väärtuseks peetakse seda, kui palju ta lapsi sünnitab ja et see ongi ta ainus väärtus. Selline suhtumine 2023. aastal võiks olla jäänud minevikku ja seda kõike ka see “Barbie” film näitab.”
Mind aga häirib, kui peaminister on madalama intellektuaalse võimekusega ja võtab riigijuhtimisel üheks positiivseks näiteks Barbie filmi. Lisaks häirib, kui peaminister valetab, sest kes on üldse pidanud naise ainsaks väärtuseks laste sünnitamist? Küll võib aga näha vastupidist propagandat, et laste saamine on üks vastik asi ja seega laste järgi ei tohigi naisi kiita ja ülistada.
Kuid eks see on lääneühiskondades suurem häda, kus rõhutatakse, et karjäär on põhiline ja need lapsed segavad karjääri tegemist. Vastamata jäetakse aga küsimusele, et mis see karjäär õigemini ongi? Millist karjääri teeb keskmine naine (või ka mees), kes väidetavalt pühendub karjäärile ja seetõttu näeb lastes oma karjääri lõhkujat?
Kas näiteks ametnik ministeeriumis saab öelda, et tal on vinge karjäär? Kas pangatelleril on võimas karjäär? Kas kaubanduskeskuse osakonna juhatajal on nii äge karjäär, et sestap saab ta pensionieas mõtelda rahulolevalt – oli mul alles karjäär ning küll on hea, et mingi laps mu karjääri ei seganud?
Seega üldiselt on tegu illusiooniga, kus ühiskondlik meelelaad on surunud naised raamistikku “parem tee karjääri elik keskpärast tööd, selleks et saaksid iseseisvalt maksta 30a kodulaenu ning ära allu patriarhaalsele survele saada lapsi”.
Idiotismi ajastu.
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi liige (EKRE)