Reformierakond tunneb ilmselt, kuidas tema käsi täielikult elupulsilt ära võetakse – miks muidu hoiatab Kaja Kallas, et “me ei tohi Eesti demokraatliku riigikorralduse juures omistada valitsusele absoluutset võimu ja tõde.”
Kallas nõuab, et “Valitsus peaks kindlasti kasutama võimalust, et hoida riigikogu sündmustega kursis ja selgitama vastuvõetud otsuste tagamaid. /…/ Sel põhjusel peab riigikogu jätkama oma tööd, esitama küsimusi, tegema ettepanekuid ja seisma meie ühiskonna vabaduste ja riigi toimimise eest.”
Reformierakonnal on tõenäoliselt hirm, et neilt võetakse võimalus valitsusele kaikaid kodaratesse loopida, mistõttu saab see segamatult tõhusat tööd teha ja rahvale ennast tõestada – see jätaks oravaparteile järgmistel valimistel väga vähe lootusi.
Seda enam, et praegune valitsus teeb kõike teisiti, kui Reformierakonna valitsus masu ajal – praegune kabinet kavatseb võtta laenu ja aidata nii ettevõtjaid kui lihtkodanikke, seda erinevalt Ansipist, kes jättis rahva piltlikult öeldes tuulte ja tormide tallata, poputades ainult panku.
Oma ERR-is avaldatud pöördumises ei ütle Kaja Kallas midagi uut ja mõjusat, mida nende erakond teha saaks – see on jutt selleks, et inimesed Reformierakonda ära ei unustaks.
Kaja Kallas koos oma koopaoravatega pole ainus, kes on unustuse pärast hirmul. Vasakliberaalsed “õigusvõitlejad” tuletavad meelde, et inimõigusi ei tohi kriisiolukorras unustada, õiguskantsler ja mitmed opositsioonitegelased räägivad mõnede kriisimeetmete vastuoludest Põhiseadusega ning panevad kahtluse alla valitsuse õiguse karme otsuseid teha – näpuga vibutajaid on palju.
Ainult et kogu maailm viibib praegu suures hädaolukorras ja reeglid on on kardinaalselt teistsugused. Kui ohus on elud, siis võivad piirangud nende säästmise nimel olla üsnagi karmid ja “ahistavad”, sest seda tingib vajadus. Kuid kindlasti pole 12. märtsil alguse saanud eriolukord võrreldav 1934. aasta sama tähtpäevaga.