Kaja Kallase asemele tuleb Stenbocki majja aseaine Kristen Michali näol, aga reformierakondlikud valed ja vassimised sellest ei muutu.
EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid küsis peaministrikandidaat Kristen Michalilt: “Minu hinnangul on täiesti ühemõtteliselt selge, et teil ehk Reformierakonnal ja Reformierakonna juhitud valitsusel ei ole mandaati maksude tõstmiseks. Valimiste eelselt teie erakonna esimees selgesõnaliselt eitas kavatsust makse tõsta. Pärast valimisi tulite kohe välja maksutõusude plaaniga, eelmise aasta juunis surusite need läbi. Ja nüüd tulete juba uue ringi maksutõusude plaaniga siia koalitsioonilepinguga. Te ei ole selleks rahvalt mandaati küsinud ega selleks ka mandaati saanud. Nüüd, olukorras, kus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 ütleb, et Eesti on demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, ja teadmises, et need, kes on võimul, ei tohi teha lihtsalt ükskõik mida sellest printsiibist tulenevalt, vaid peavad tegutsema kooskõlas sellega, milleks on mandaati küsitud ja saadud, kas te ei leia, et te peaksite kas loobuma nende maksutõusude plaanidest või siis ütlema, et aus oleks korraldada erakorralised valimised, kus te saaksite küsida nendele plaanidele mandaati?”
Michal vastas muuhulgas: “Parlament ja parlamendisüsteem on loodud stabiilsena, maksuküsimustele ei küsita rahvahääletustel ega valimistel sellisel kujul tuge.”
See pani Varro Vooglaiu üle küsima: “Kas ma kuulsin õigesti, et te ütlesite, et maksutõusudeks ei peagi valimistel rahvalt mandaati küsima? Te ütlesite, et ei referendumitel ei otsustata maksude üle ega ka valimistel ei pea selle üle otsustama. Nüüd on küll väga tõsine koht. Kas te päriselt mõtletegi nii, et maksutõusud ei ole midagi sellist, milleks peaks valimistel rahvalt mandaati küsima? Seda esiteks. Ja teiseks, sellega seonduvalt ma küsin teilt printsipiaalselt: kas te põhimõtteliselt siis ei nõustu minuga, et kui Reformierakond näiteks soovib tõsta põhimõtteliselt kõiki makse – käibemaksu, tulumaksu, kõiki aktsiise –, kas siis printsiibis oleks õige selliseks asjaks valimistel mandaati küsida või te oletegi ka seda meelt, et võib rahulikult vastavad plaanid maha vaikida ja pärast teha, mida tahad? Öelda, et meil on võim, me võime teha.”
Michal hakkas ennast õigustama: “Ma viitasin sellele, mida saab rahvahääletusele panna, mida mitte. Punkt üks. Punkt kaks: maksu- ja riigielu korralduse küsimusi, muid, mida seal ei ole piiratud, saab loomulikult valimistel mandaati küsida, ka maksuplaanidel. Ja punkt kolm: maksud on vastus tegelikult sellele, kuidas me saame oma riigirahanduse korda ja osta selle, mida meil on vaja, et Eestit kaitsta. See, nagu mulle tundub, et EKREs endiselt tundub, et see on kuidagi siseriiklik vandenõu. Eesti kindlustamine ei ole siseriiklik vandenõu. Meie naaber on agressiivne, möönge üks kord seda ka.”
Seejuures polnud Varro Vooglaiu küsimuses rahvahääletusest üldse juttugi, jutt käis valimislubadustest. Michal levitab taas narratiivi, et valimiskampaanias ei tulegi problemidest ja oma kavatsustest rääkida, vaid võib ainult ilusat elu kokku lubada. Alati mõjusa relvana võttis Kristen Michal kasutusele taas oma taraani: kuna Venemaa on ohtlik, tohib tema hinnangul teha mida iganes, seadusi rikkuda, valetada, mitte rääkida, petta, kõik ju “õilsa asja nimel”. Ja kui keegi juhib tähelepanu Reformierakonna seadusi ja moraali eiravale teguvusele, on see kohe “EKRE vandenõu”.
Kristen Michal jätkab seega Kaja Kallase joont, kus valetada ja vassida võib alati ja selle selgitamiseks kõlbab kõige paremini küsija ründamine.
Allikas: Riigikogu stenogrammid