08.07.2019
Kaja Kallas oma isa Siimu kõrval Riigikogu saalis.
Poliitikust isa Siimu varjust Reformierakonna esimeheks tõusnud Kaja Kallas, keda Igor Gräzin nimetab komsomolisekretäriks ja kes läheb ajalukku naisena, kes ei suutnud oma mandaadikoormaga valitsust kokku panna, on jäänud oma kinnisidee pantvangi. Selleks ideeks on vahendeid valimata võimule pääseda.
Võib vaid oletada, kumb teda selles võitluses rohkem juhib: kas veteranpoliitikust isa oma hirmudega mineviku varjude ees või inimlik võimuiha. Selge on see, et oma osa on mõlemal.
Mäletatavasti tuli Kaja Kallas mullu ära tasuvalt saadikutöölt Euroopa Parlamendis, et asuda juhtima siin 17 aastat võimul olnud Reformierakonda. Selle käigu kaugem eesmärk oli mõistagi peaministrikoht pärast 2019. aasta parlamendivalimisi.
Kõik läkski plaani mööda – esialgne üsna madal populaarsus jõudis rahamahuka kampaania ja konkurentide mahategemise abil supertulemuseni, mis kasvatas oravatele nii omast ülbust veelgi.
Seal aga tekkis ootamatult tõrge. Kaja Kallase kogenematus ja poliitikunõrkus lõi välja juba valimisteööl tema kobavas võidukõnes.
Edasi tuli üks ämber teise järel, mille tagajärgi püüab ta siiamaani paaniliselt parandada. Kuid seal, kus on paanika, pole kainet mõistust ja asi läheb ainult hullemaks.
Kui president tegi talle ettepaneku valitsuse moodustamiseks, polnud tal seda kellegagi teha. Sest selleks ajaks, kui Kekserakonna esimees Jüri Ratas teatas, et alustab valitsuse moodustamiseks konsultatsioone EKRE ja Isamaaga, oli Kallas EKRE juba avalikult välistanud.
Keskerakonna otsuse peale süüdistas Kallas Ratast iga hinna eest võimul püsida. Ta teadis, millest rääkis, sest iga hinna eest võimule pääseda on pikemat aega olnud Kallase enese eesmärk.
Kui loodav kolmikliit jõudis valitsuse moodustamiseni, teatas Kaja Kallas, et Reformierakond teeb kõik selleks, et see asi ära rikkuda. Seda mantrat kordab ta siiamaani iga natukese aja tagant. Kui see pole ühiskonda ja riigi stabiilsust lammutav, siis mis see on?
Eriline viha on tal EKRE vastu. Kaja Kallas rääkis aprillis, et neil on olemas hoovad, millega EKRE maha tõmmata. Ei läinud paari päevagi, kui ajakirjandusse ilmusid sinna lekitatud laimukampaania ministriks esitatud Marti Kuusiku kohta. Selle peale ehitati kogu ülejäänud EKRE- ja selle kaudu ka valitsusevastane kampaania.
Seda kahepalgelisem oli Kallase jutt 10. juunil oma üldkogu ees selle kohta, et Reformierakond on alati olnud looja ja ehitaja, mitte lõhkuja. Seejuures, nagu ikka, oli kogu tema kõne üles ehitatud tekkinud koalitsiooni lõhkumisele.
Samas ei suuda Kaja Kallas siiamaani aru saada, miks ta valitsust kokku panna ei suutnud. „Üks küsimus painab meid kõiki. Me võitsime kahed valimised, aga miks me ei ole saanud valitsust moodustada? Miks teistele erakondadele on mistahes muu variant koalitsiooniks parem kui koos Reformierakonnaga? Kas meil on põhjust peeglisse vaadata ja mõelda, miks see nii on?“ oli oma nõrkust väljendanud Kallas hädas. Vastust teab ta tegelikult väga hästi. Kui ei, siis oleks küll ammu olnud aeg poliitikast kõrvale astuda, sest siin on näha tema nõrka poliitikuvaistu.
Tänases intervjuus ERR-ile, kus ta järjekordselt kordab tüütu sääsepininana, et EKRE tuleb valitsusest välja puksida, tunnistab Kaja Kallas, et inimlikud suhted ehk suhted inimestega on need, mis oravaid alt vedasid. Seega tunnistab ta aastatega priskeks söönud partei ülbust. Kas selline partei sobib tõesti Eesti juhtima ja rahva arvelt end edasi nuumama? Ei!
Juuni alguses kukkus haledalt läbi Mart Helmele korraldatud umbusaldusavaldus, ehkki opositsiooni poolt korraldatud ülekuulamine kiskus väga piinlikuks juba algusest peale.
See oli Kaja Kallasele järjekordne pettumus, mida ta talle omaselt ka meediale väljendas.
Igatahes lubas ta valitsuse õõnestamisega edasi tegeleda. Nõnda on ta korraldanud kõiksugused neljasilmakohtumisi. Kuni presidendini välja.
Äsjases intervjuus ERR-ile ei salanud Kallas, et on kohtunud ka Jüri Ratasega, ega lükanud ümber, et on valmis Ratast toetama järgmistel presidendivalimistel. Jüri Ratast, keda ta on mõnitanud arutus võimuihas ja keda ta on süüdistanud temalt populaarsuse röövimises.
Tema hüsteeria üks tipphetki oli Riigikogu ees, kui asuti hääletama tema kui Reformierakonna peaministrikandidaadi toetuseks.
Vaatamata esitatud vihakõne musternäidisele, kus kõlas segu enesekiitusest, hirmutamisest ja naturaalsest vihkamisest, sai ta vaid 45 häält vajaliku 51 vastu.
Niisiis on see mannetu poliitikuna end korduvalt tõestanud inimene andnud nüüd pika intervjuu Toomas Sildamile, nimetatud intervjuu ei vääri refereerimist, kuid kogu selle kulunud hädaldamise seast võib välja tuua vaid ühe kõneka tsitaadi: „On selge, et teistel erakondadel on Reformierakonna suhtes ajaloost tulenevad tõrked, mis ei ole seotud minuga, kuid millega mina pean paratamatult tegelema.“
Siin paljastab Kaja Kallas end lõplikult. Tema jutt on nagu lapselalin ning kogu tema karjäär on kulgenud vaid tänu isale nimele. Viimane aeg oleks tal endal ja Reformierakonna juhatusel fakti tunnistada ning leida Kaja Kallasele mõni sobivam amet.