Poliitseltskonna Eesti 200 patroon Postimees on taas esirinnas ja nagu ikka, vasakliberaalse ajupesuga.
Lugu “On palju parem, kui inimesed on koos ja suhtlevad” üritab järjekordselt propageerida kakskeelsust koolides, kusjuures venestamise mahendamiseks on appi võetud sisuliselt õiged arusaamad, sealhulgas see, et noorena õpitu jääb paremini meelde. Üldine järeldus on vägagi pretensioonikas — “Eesti elanikud pooldavad segarühmi ja -klasse!” Kas ikka pooldavad, seda eriti mõlema rahvuse rahvusmeelsemas osas?
Kogu loole tõmbab vähemalt rahvusmeelse eestlase silmis vee peale see, kui erilise “eksperdina” antakse sõna globalistile ja Sorose kasvandikule Kristina Kallasele, kelle loodav Eesti (NSV) 200 ei leia isegi oma programmis ruumi eestlusele, küll aga pakub seda ohtralt multikultuursusele ja vene keelele.
Kuigi üks alapealkiri ütleb, et “Parteid valivad hoolega sõnu”, on kartellierakonnad kakskeelsusega nõus, kuid EKRE seisukohta ainult eestikeelsest haridusest on vargsi asunud toetama ka Isamaa ja Vabaerakond, kes on varem kakskeelse haridusega pigem nõustunud. Ja pange tähele: “Erakonna Eestimaa Rohelised juht Züleyxa Izmailova leiab, et seadusemuudatusega eestikeelsele õppele üleminek ei ole võimalik, kasulik ega vajalik.”
Appi on võetud ka keeleteadlased, kes väidavad, et keeleõppega tuleb alustada võimalikult vara. Kas tõesti on vaja karjääri (sinna kuulub ka tulevikku vaatav keeleõpe) hakata looma juba lasteaias, lapsepõlvemängude arvelt? Kuhu jäävad siis Bullerby laste tegemised? Kas meil ikka on vaja seda Lääne mudelit, kus juba esimesse klassi minev laps teab, kes tast tulevikus saab! Mitte et varajane keeleõpe vale oleks – kuid ta ei tohi olla pealesurutav, eriti kui lapsed pole keelte omandamises võrdsed – miski ei tee keelte õppimist koolis vastikumaks, kui sellega juba põnnieas jänni jäämine.
Üks moment on keeleteadlaste jutus siiski märgatav — nad oleksid justkui eesti-vene ühisklassidega nõus, kui lisavad alati ohtralt “agasid”. Ilmselt mängib siin rolli riigiteenistujate lojaalsus riiklikule algatusele, kuid täielikult liitvalt kaasa karjuda ka ei taheta. Sama ettevaatlikkus on märgatav ka koolijuhtide puhul.
Mõistagi on loos appi kutsutud meiemeelne venelane Aleksandr, kes tunnistab, et Eestis peab ka muust rahvusest inimene eesti keelt oskama, kuid temagi positiivne arvamus toetab pigem kakskeelsuse sisseviimist. Huvitaval moel on mängu toodud ka inimõigused, mille kohaselt praegune haridussüsteem polevat inimõiguslikult õige ja see tuleks asendada — ja pole vist mõtet öeldagi, et väljapääsu nähakse kakskeelsuses.
Praegu on vene keelt ja kakskeelsust hakatud läbi suruma positiivse kuvandiga, mille kohaselt koos õpivad eesti ja vene lapsed saavutavad üheskoos selle, et kõik nad räägivad võrdselt hästi kahte keelt ning venelased integreeruvad seega paremini. Täiesti jäetakse võimalikest arengutest välja see, kas eesti ja vene lapsed hakkavad ikka kodunt kaasa saadud kasvatuse ja mentaliteediga omavahel sobima ja kas venelaste seas levinud uskumus nende emakeele ülimuslikkusest ikka paneb nad eesti keelt austama. Teist variant peale selle, et kõik läheb hästi, lihtsalt ei nähta ega tahetagi näha!
Kogu Postimehe lugu on kokku kirjutatud klassikalise poliitilise demagoogia reeglite järgi: sõna on saanud justkui kõik pooled, juttudes on poole suuga välja öeldud kriitikat ja kahtlusi, kuid lõpptulemus hõigatakse maha täiesti üheselt — kogu Eesti on kakskeelsete koolide poolt! Mis on muidugi täielik jama!