Jätkame Virgo Lepassalu raamatu „Kallase afäär“ avaldamist.
Ühed neist elunesid siin, lootes kiiret kasumit. Teised seal. Ühed olid väikesed. Teised suuremad. Teisi selles kirjus finantsavantüristide loomaaias iseloomustas ehk mõnevõrra suurem intelligentsus, laiem haare ja muidugi kogemused.
Kõnealustes sündmustes, mida rahvas tunneb 10 miljoni dollari afäärina, mängib olulist rolli umbes Tartu-suurune Šveitsi kuurortlinnake Lausanne. Just selles piltpostkaardilikus järveäärses linnakeses põimitakse 1990ndate algul sidemeid ja sepitsetakse plaane uuteks rahvusvahelisteks finantsafäärideks, meelitades muuhulgas ämblikuvõrkudesse ka Eesti Panga. Juhtiva finantsasutuse riigikesest, millest aferistid varem kuulnudki polnud. Liimised võrguniidid heidetakse välja. Kärbest ei tule kaua oodata. Söödaks on Sher ja kompanii, keda varustatakse teabega “hiilgavate investeerimisvõimaluste” kohta.
Niisiis, kes on põhiline figuur nende niitide punumisel? Kellel õnnestub nahk üle kõrvade tõmmata ka sellisel elukogenud avantüristil nagu Abram Sher? Kõigepealt peategelane 10 miljoni dollari kadumisel, VitoGiovanni p Schiralli. Sündinud 2. jaanuaril 1944 Itaalias Mondugnos. Itaalia kodanik. Passipildilt vaatab vastu tüüpiliselt itaallaslik, tumedate paksude lõvilakka meenutavate juustega keskealise mehe piklik nägu. 1960ndate lõpus ja 1970ndatel praktiseerib ta Itaalias, peamiselt Milanos advokaadina. Schiralli juhib seal ka alkoholi müügifirmat Quina Santini, kuid läheb sellega pankrotti.
Šveitsi politseid hakkab Schiralli isik huvitama alates 1990ndate algusest. 15. märtsil 1994 arreteerib Šveitsi politsei ta Zürichis ja viib Lausanne’i. Politsei kahtlustab Schirallit pettuses ja rahapesus, kuid esialgu veel mitte seoses Eesti Panga vahendusel “investeeritud” 10 miljoni dollariga.
Täpsemalt öeldes kahtlustatakse Schirallit toona investeerimispettustes koostöös vendade Hugo ja Walter Laemmleriga.
Lausanne’i politsei andmetel on Schiralli seotud ka Saksa ennesõjaaegsete ehk Dawes’i ja Youngi võlakirjade pettusega Luganos ajavahemikul augustist oktoobrini 1992. Kui Schirallit üle kuulatakse, esitleb ta ennast IOC Intertrading Oil Corporation’i direktorina. See firma pidanuks asuma Zürichis ja on likvideeritud aastal 2002.
Politsei teab, et Schirallit ümbritsevad tõeliselt laiahaardelised sulid, kelle juurest viivad niidid suurte variorganisatsioonideni, kes on spetsialiseerunud mastaapsetele mahhinatsioonidele.
Koguni nii laiahaardelistele, et need paeluvad suurte pangandusorganisatsioonide tähelepanu. Oma teaduskraadi ta igal juhul õigustab: nimelt on dottore Schiralli ka päriselt doktor, teaduskraadiga õigusteadlane, kes siiski leidnud, et tolmused auditooriumid hiidpika ajalooga Itaalia ülikoolides ei ole päriselt tema jaoks. Teda ei paelunud ka advokaadipraksis koos sellega kaasnevate kiunuvate klientidega. Või kõrva ääres kiunuvate kuulidega, kui ta oleks valinud tasuvaima töö maffiaprotsessides. Ta saab maffiaga läbi küll, aga pisut teisel tasandil: neile nn finantskonsultandina teenust osutades.
Mis puutub Schiralli kaaslastesse, Laemmleritesse ja teistesse, siis nemad ei ole seotud ei Itaalia ega ka sealse maffiaga. Nad kujutavad endast pigem eraldiseisvat hundikarja.
Tegevus on neil aga päris muljetavaldav. 1993. aasta jooksul levitab rahvusvaheline pankade turvalisuse assotsiatsioon ehk IBSA (International Banking Security Association) nimelt hoiatavat infot kapitali mahutamise kahtlustäratavate võimaluste kohta firmadesse Platco Holdings ja Secured Capital Trust.
Platco, väites, et ta partneriks on Jaapani pankade sündikaat, levitab investorite seas infot, et võib pakkuda 4 tonni plaatinat väärtusega 42 miljardit USA dollarit. Plaatina peaks pärit olema Indoneesiast. Potentsiaalsete ostjate vahendajatele pakutakse suurt komisjoniraha. Secured Capital Trust väidab, et ta on Citibank’i ja Bank of America filiaal, ning pakub investeerimiseks väärtpabereid, lubades investeeringutelt tulu 12% aastas.
Samas eitavad nii Citibank kui Bank of America igasuguseid sidemeid Secured Capital Trust’iga ja osalemist mingites mainitud finantsoperatsioonides. Tüübid, kellega Schiralli läbi käib, tegelevad just lihtsameelsete otsimisega nendesamade pakutavate võltsinvesteerimisskeemide jaoks.
Kes on täpsemalt need elegantsed avantüristid Schiralli ümbruskonnast?
Laskem kõnelda ühel Šveitsi politsei ettekandel. “Laemmler, Hugo Angelo, snd 30.10.1942 St Gall/Šveits, Šveitsi kodanik. Olnud kahtlustatav ülalmainitud investeerimis pettustes. Laemmler on firmade Pacto AG/London ja Tanger/Maroco direktorite nõukogu president. Interpol Wiesbaden küsis 03.08.1996 informatsiooni Laemmler, Hugo Angelo kohta seoses Bielefeldi prokuratuuri poolt uuritava investeerimispettusega Saksamaal. Samuti on Laemmler olnud Mannheimi prokuratuuri huviorbiidis 1995. aastal kahtlustatuna investeerimispettuses ja vara riisumises.”
Sellessamas ettekandes, mis adresseeritud Eesti politseiuurijatele, kirjeldatakse veel ühte isikut Schiralli ümbruskonnast, Hugo Laemmleri venda: “Laemmler, Walter Beat, snd 18.03.1945 Uzwil Šveitsis, Šveitsi kodanik. Kinni peetud 1985 Zug’is seoses esitatud avaldusega majanduskuritegude sooritamises; 20.06.1989 Zürichis kinni peetud kahtlustatuna pettuses ja võltsimises. Oli firma Alptrade AG direktorite nõukogu liige. 1994. aastal kahtlustas Lausanne’i politsei teda investeerimispettuses koos Schiralli ja H. Laemmleriga. Firma Pacto AG direktorite nõukogu liige. 1996. aastal on Zug’i kantoni politsei teatanud, et Laemmler’it kahtlustatakse pettuses, võltsimises, varguses ja Välismaalaste seaduse rikkumises.”
Niisiis jõuab Šveitsi politsei veel enne, kui 10 miljonit dollarit Eestist teele läkitatakse, järeldusele, et Schirallit ümbritseb “üks tõeline parasiitide bande” – kui kasutada väljendit politsei ettekandest.
Šveitsi politseis ülekuulamisel teatab doktor Schiralli, et on tegelenud ühe 50 miljoni dollarilise investeeringu ettevalmistamisega, et luua Lausanne’is halvatud laste kool. Suvel-sügisel 1993 on ta Zürichis kokku saanud ühe USA väärtpaberite spetsia-listi Elouise Corbiniga. Samal ajal saab ta kellegi USAs eluneva Roberto Cannone vahendusel tuttavaks ka vendade Laemmleritega Šveitsist Zougist, kes tegelevad Prime Bank Guarantee (PBG) tüüpi paberite müümisega. Schirallis tärkab samuti selle vastu huvi.
Niisiis, õnnelikult üksteist leidnud “finantsdoktorite” pundil eesotsas doktor Schiralliga jääb üle vaid leida “patsiendid”, kellele PBGsid ehk megaprotsendiga investeerimisvõimalusi kaela määrida. Üheks hullumajaks, mille ümbert valve äsja kõrvaldatud, on Eesti. Sealsetelt patsientidelt-ullikestelt, kes ei tea tegelikust elust tuhkagi, on Itaaliast pärit “psühhiaatritel” üsna lihtne ükskõik mida välja petta.
Seda viimast lauset itaallane Schiralli, kes märtsis 1994 kinni peetud, muidugi Šveitsi politseile ei ütle. Politseinikud aga loevad seda ta silmist. On niisiis märts 1994. Novembris 1993 on 10 miljonit dollarit Eestist Šveitsi dottore Schiralli poole aga juba teele saadetud. Kuid märtsis 1994, kui Schiralli korraks vahistatakse, on veel kõik korras, sest investeerimistähtaeg ja ühtlasi 10 miljoni dollari tagastamistähtaeg on alles novembris 1994. Edasi seletab Schiralli Šveitsi politseile, et sai oma tuttava Barbara Nuti kaudu tuttavaks Lausanne’is asuva panga Sogenal direktoriga. Minul, kes ma neid memosid lappan, jääb üle järeldada, et Lausanne’is asuvasse panka Sogenal avas Schiralli arve PBGde eest saadava raha lihtsameelsete käest väljapumpamiseks.
Kuidas Schiralli, osavalt võrke kuduv investeerimisämblik, 1993. aastal Šveitsi politseile juba enne Eesti Panga afääri 10 miljoni dollariga õigupoolest silma jääb? 1993. aasta lõpus märkab politsei kahtlustäratavaid rahapaigutusi uurides 9–10 miljoni dollari suurust ülekannet, mis on laekunud Lausanne’i panka Sogenal. Uurimise tulemusena selgub, et summa on “pöörelnud” läbi erinevate Euroopa pankade, ilma et oleks selgunud raha päritolu. Politsei kahtlustab, et selle ülekandega võib olla seotud Liechtensteinis registreeritud Nanette Stiftung, mida juhib keegi advokaat Maier. Ilmselt on tegemist kelleltki väljapetetud rahaga. Ent kuna kannatanut ei leita, arvatakse asjaga seotud olevat allilm, kes pangaarveil oma tulusid “pööritab”.
Sellesama, eeldatavasti Nanette Stiftung’i nimelise variasutuse ülekande tõttu tutvub politsei ka teiste Sogenali arvetele “potsatanud” suuremate rahasummadega… Politseinikud märkavad veel ühte 10 miljonit dollarit, mis on seekord pärit kaugest maanurgast Eestist, Põhja-Eesti Pangast, kellele on selle omakorda laenanud Eesti Pank. Raha on maandunud Põhja-Eesti Panga arvelt New York Bankers Trust’is Sogenali panka Zürichis. Niisiis, üks Schiralli kahtlane rahaülekanne viib teiseni ehk Põhja-Eesti Panga omani. Sogenali Zürichi osakonnast pidanuks Eesti rahasaadetis edasi läkitatama Lausanne’i panka Vito Schiralli arvele. Zürichi pank on aga Eestist pärit 10 miljonit dollarit saatnud New York Bankers Trust’i tagasi märkega “benefi ei säilita enam meiega kontakte”. Tegelik tagasisaatmise põhjus seisneb siiski selles, et pank peab summat kahtlustäratavaks. Sest loomulikult säilitab “benefitsiaator” Schiralli Lausanne’i Sogenaliga kontakte. Veelgi enam, Vito Schiralli ootab Eesti Panga vahendusel laekuvat Põhja-Eesti Panga raha lausa pikisilmi.
Ühest Šveitsi politsei memost leiame ühtlasi väite, et kui politsei poleks hakanud huvituma dr Schiralli varasemast investeerimispettusest, ei oleks Sogenali panga Zürichi kontor omakorda tähelepanelikuks muutunud ja Eesti Panga vahendatud 10 miljonit dollarit New Yorgi n-ö lähtepanka tagasi saatnud. Ilmselt on see tõsi.
1993. aasta lõpus paneb Sogenal oma Lausanne’is asuva pangakontori kinni: liiga palju kahtlasi tehinguid. Selle direktor Jean-Pierre Barraud vallandatakse novembris 1993 usalduse kaotuse tõttu. 10 miljoni dollari kadumise afääris see aga midagi enam ei muuda.
Šveitsi politsei kontrollib ka Eesti kaudu, kas Zürichis kinni peetud ja New York Bankers Trust’i tagasi saadetud Põhja-Eesti Panga 10 miljonit dollarit on ikkagi legaalset päritolu. Kas ollakse ikka kindlad, et sellist operatsiooni tahetakse sooritada?
Päring saadetakse Interpoli Eesti büroosse. Saades Eesti Pangast Interpoli Eesti büroo kaudu vastuseks, et 10 miljoni dollariga on kõik kombes, ei jää Šveitsi politseil muud üle kui abitult pealt vaadata, kuidas miljonid itaallaste pangaarvetele ja sealt minema kaovad.
Mida saanukski Interpoli Eesti büroo ametnikud teha? Olles Eesti Panga turvapealikult Urmas Untilt järele pärinud, kas kõik on ikka selle 10 miljoni dollari ülekandega korras, ja saanud jaatava vastuse, ei jää muud üle kui Kallase ja kompanii tarkuse ees sügavalt kummardada.
1994. aastal Interpoli Eesti osakonda saadetud järelepärimine koos 10 miljoni dollari liikumist puudutavate pangadokumentidega jääb ilusasti Eesti Interpoli lauasahtlisse alles. See kaust tuuakse keskuurimisbüroo uurija Rocco Otsa kätte siis, kui 1997. aastal on kogu lugu haisema hakanud ja kriminaalasi avatud. Kuid mida see enam muudab.
Kõige selle taustal jääb ikkagi õhku küsimus: miks laseb Šveitsi politsei märtsis 1994 itaallase Schiralli vabaks, kui teda kahtlustatakse mastaapsetes investeerimispettustes? Nagu väidab asja uurimisega kursis olnud allikas, raskendab sellistel juhtudel menetlust kannatanu puudumine. Võib oletada, et ka esimene 10 miljonit dollarit, mis pole seotud Põhja-Eesti Pangaga ja mis laekub Schiralli arvele mingist müstilisest Nanette Stiftung’ist, on samamoodi nagu Eesti juhtumi puhul välja petetud Prime Bank Guarantee mehhanismiga, lubades investeerimise eest müstilisi kasumiprotsente. Juhul aga, kui raha oli musta päritolu, tähendas see, et ühed petturid pügasid teisi. Seega ei saanudki kannatanuid ehk kahju saanuid välja ilmuda ja kriminaalasi tuleb sulgeda.
Ilmselt muudab uurimist keerulisemaks ka asjaolu, et Schiralli on Itaalia, mitte Šveitsi kodanik. Itaallased oma kodanikke teistele riikidele uurimisalusteks välja ei anna. Kriminaalasja materjalid tuleks tõlkida ja Itaaliasse saata. Šveitslased löövad käega. Peaasi, et Schiralli end nende riigist eemale hoiaks. Kui teistes riikides leidub lihtsameelseid, kes õnge lähevad, siis pole parata. Šveitslased ei suuda Ameerika kombel maailmapolitseinikke mängida.
Lisaks ei maksa unustada, et Prime Bank Guarantee pettused olid n-ö pika vinnaga. Investeerijatele makstakse tavaliselt osa väljapetetud rahast tagasi, nimetades seda “investeeringult” teenitavaks kasumiks. Seetõttu valitseb sageli rahu ja vaikus aasta või isegi kauem pärast “investeerimist”. Kuni keegi taipab, et teda on petetud.
Virgo Lepassalu
Järgneb…