05.11.2019
EKRE fraktsioon liige Kalle Grünthal
EKRE Riigikogu saadik Kalle Grünthal pole nõus kolleeg Ruuben Kaalepiga, kelle arvates aitab Eesti kaitseväelaste missioon Malis maha suruda sealsete tuareegide vabadusvõitlust.
„Eile ilmunud artiklis, „Kui Eesti jätkab Mali režiimi sõjalist toetamist, oleme meiegi osalisteks tuareegi rahva iseseisvuslootuse hävitamise tragöödias“ andis Ruuben Kaalep edasi oma isikliku seisukoha Riigikogule mitte andma luba Eesti Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamiseks Malis. Ta on seisukohal, et kui Eesti jätkab Mali režiimi sõjalist toetamist, oleme meiegi osalisteks tuareegi rahva iseseisvuslootuste hävitamise tragöödias. Arvamusloos on kirjeldatud Mali ajalugu ning seda on ilmestatud rohkete näidetega Mali valitsusvägede sõjakuritegudest.
Arvamusloos oleks just nagu kõik korras, kuid minu jaoks isiklikult, sai häirivaks teguriks asjaolu, et Mali valitsusvägede kuritegude loetelu lõpeb aastaga 2013 jaanuar ning samuti puudub kirjeldus, millised on olnud sündmuste arengud pärast eelmärgitud kuupäeva. Seetõttu jätkan sealt, kus Ruuben Kaalep lõpetas.
Põhja-Mali konflikt, ehk ka Mali kodusõda on 2012. aasta jaanuaris alanud relvastatud konflikt Aafrika riigi Mali lõuna- ja põhjaosades. Konflikt sai alguse 16. jaanuaril 2012, kui tuareegid iseseisvusliikumise käigus alustasid võitlust Mali valitsusvägede vastu, et saavutada iseseisvus või suurem autonoomia riigi põhjaosa piirkonnale, mida nad nimetasid Azawadiks.
Tuareegide iseseisva riigi eest võitlev Azawadi Rahvuslik Vabastusliikumine (MNLA) oli 2012. aasta aprilliks piirkonna enda kontrolli alla saanud ning 5. aprillil 2012, pärast Douentza linna vallutamist, teatas MNLA, et on oma eesmärgid saavutanud ning lõpetab sõjategevuse. Järgmisel päeval kuulutasid nad vallutatud aladel välja iseseisva Azawadi riigi.
Algselt oli MNLA-l islamistliku grupeeringu Ansar Dine toetus. Kuid kui Mali valitsusväed olid Põhja-Malist minema aetud, kehtestasid Ansar Dine ning väiksemad islamistlikud grupid piirkonnas range šariaadiseaduse, mis läks aga vastuollu MNLA põhimõtetega ning islamistid ja MNLA ei suutnud tekkinud vastuolusid enam lepitada. Algasid kokkupõrked MNLA ning Ansar Dine’i ja nende liitlaste (näiteks Ühtsuse ja Džihaadi Liikumine Lääne-Aafrikas (MOJWA/MUJAO), mis on Al-Qaeda kohalik haru) vahel. 17. juuliks 2012 oli MNLA (tuareegid) kaotanud islamistidele enamuse Põhja-Mali linnadest.
Mali valitsus palus riigi põhjaosa tagasivallutamiseks abi liitlastelt. 11. jaanuaril 2013 algasid Prantsusmaa sõjaväe löögid islamistide vastu, millega hiljem liitusid ka teiste Aafrika Liidu riikide relvajõud. 8. veebruariks olid Mali valitsusväed ning rahvusvaheline koalitsioon saavutanud kontrolli endiste islamistide alade üle, kusjuures islamistide vastu võitlust jätkasid samuti ka tuareegid.
Kuigi Mali valitsus sõlmis 18. juunil 2013 tuareegi mässulistega rahuleppe, tegi MNLA vaherahule lõpu sama aasta septembris, kui valitsusväed avasid tule relvastamata meeleavaldajate pihta.
20. veebruaril 2015 allkirjastasid Mali valitsus ja tuareegid uuesti relvarahu lepingu. Leppe eesmärgiks oli tegeleda piirkonna pingete leevendamisega.
Nüüd aga tänapäeva.
Olulisemaks faktoriks, miks on Eesti vägede kohalolek Malis vajalik, on asjaolu, et Mali on illegaalse migratsiooni nii lähteriik kui ka transiidiriik Euroopasse. Mali riigi stabiliseerimine ja tema kaitsevägede toetamine annab väga suure panuse migratsioonivoogude pidurdamiseks.
Teiseks teguriks on asjaolu, et Mali vaevleb jätkuvalt islamistide vägivalla käes. Seal tegutsevad nii ISIS, Al-Qaeda, Ansar al-Islam, MUJAO ning rida väiksemaid erinevaid rühmitusi, kelle tegevus on laienenud ka Mali naaberriiki Burkina Fasose.
Mis on aga tähelepanuväärne? Olles isiklikult suhelnud Mali missioonil osalenud sõduritega, võin kinnitada, et käesoleval hetkel võitlevad tuareegid õlg õla kõrval koos Mali valitsusvägede ning rahvusvahelise väekontingendiga, kelle hulka kuulub ka Eesti, islamistlike grupeeringute vastu.
Olude sunnil on leppimine ja jõudude ühendamine aga vajalik, sest vastasel juhul tuleb leppida islamistide järjekordse võiduga, millega seoses unistus tuareegide autonoomiast võib jääda vaid unistuseks. Seega ei kätke Mali sõjaline missioon mitte kuidagi sellist tuareegi rahva iseseisvuslootuste tragöödiat nagu on kirjeldanud Ruuben Kaalep.“