Elasid kord kortermajas naabrid, said omavahel trepikojas aegajalt kokku – tervitasid, soovisid häid jõule ja kirusid kehva suusailma.
Vahetati mõtteid telekas kaeblikult koogutavate kaelte üle, järjest sagenevates kriisides püüti vahet teha listeerial ja linnugripil, vahepeal käis seakatk üle katuste, pandeemia leiti külapoest, koroona tuli koju kätte koos suukorvidega. Siis keegi enam kedagi ei tervitanud. Lapsed ei tulnud jõuluks koju vanemaid vaatama, leib jahtus rätiku all, oodates neid…
Ühel päeval ostis isa väikesele Illimarile trummi, mida poiss kohe hoolega prõmmima asus. Terve maja vappus tões ja vaimus, magada ei saanud keegi. Naaberkorteris elav pensionär David Solomonovitsh leidis lahenduse. Ta helistas väikese Illimari ukse taga kuni poisi isa, kes töötas ühes kahest meediamajas, tuli avama.
“Mis tahad?” küsis strateegilise (mitte segi ajada taktikalisega!) kommunikatsiooni infooperaator pahaselt.
“Äkki te vaataksite järrele mis selle poisi trrummi sees leidub,“ sõnas David Solomonovitsh kergelt erri põristades lahkelt.
Uks löödi kinni ning trepikotta oli kuulda kuidas väikese Illimari pere asus trummi lammutama kuni tühja trummi tükid vedelesid vaibal. Maja jäi vaikseks. Vaiba all miilasid sinna libistatud tõelised riigimured – miljonivargad, pedofiilid, kunagised pioneerijuhid, vettinud komsomolkused, häbelikud kagebiidid, oma elulugu moonutavad koltunud kommarid…Kogu see gäng olid kogunenud puntrasse ja rüseles üheainsa unelmate partei ainsa lambi paistel.
Tühja trummi kõma kõrvus, asus pettunud pere igavese võimupartei uusimaid süvariiklikke kangelastegusid jälgima. Ekraanile ilmus valges kampsunis diivanil istuv parteirahadega sahkerdanud kristallpuhta Mihhaili pale – mahedalt tempereeritud toonil pajatas parteiisake, mis on õige ja hea ning kuidas alamrahvas elama peab, unustamata rumalaid manitsemast ausat poliitikat järgima.
Vahepeal müüdi ekraanil pisut kassitoitu, siis näidati Ameerikast Bill ja Hillary Clintonite sulnist perepilti. Diivani õndsas üksmeeles eitasid nad teineteisele naeratades ilmvõimatut – ühe agara praktikandi, suvalise Monica põlle seemendamist.
Seejärel tõi telepilt tagasi Eesti elu. Kaamera uitas Taavi ja Luisa rõivaga kaetud diivanil, kus noored armunud käsikäes eitasid halbade süüdistajate fabritseeritud külmkapi taguseid käperdamisi.
Tubli kaameramees jätkas diivanitega. Kodustes kampsunites, parem käsi hooliva õrnusega üle armastava abikaasa õla lebasklemas, ei olnud kaelustav perekond Kadastik kunagi ega mitte midagi kuulnud KGB manipuleeritud Jaak Kalju varjunimelisest provokaatorist.
Õppefilm lõhkilöödud trummi, vaibaaluse tõe ja diivanitel aelemisega jätkus pärast ravimireklaami, kus tablette müüdi igavese õnne ja surmani kestva tervise jaoks.
Ekraanile imbusid kahe lapse ema Tuuli ja kunagine Valga pioneerijuht Marko, kes olid leidnud teineteise. Murtud häälel tõrjusid nad Tuuli lastest rõvedate piltide tegemise süüdistusi. Marko, kes vahetult enne Ukraina sõda oli kulutanud Moskvas uksi reeturliku piirilepingu edasi kangutuseks, ei leidnud sõnu kahetsuseks, ega ka väliskomisjoni esimehe kõrgest ametist taandumiseks. Jõuetul pilgul soigus ta kaevelda süüdistajate pahatahtlikkuse üle. Mis selles asjas on kõige rõvedam – on selgunud, et riikliku udara lüpsjad ruigasid vaiba all puntratantsus juba mitu aastat vaikimisvannet.
Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes veel väidab, et Eesti pole uppunud süvariiklikku sohu? Venelased teavad sendi pealt kes ja kuipalju VEB-fondist sai ning mida tegid lemmikpoliitikud noorte pioneeridena Artekis.
Hästivalitud hetkel tulid jutuks paljukannatanud laste haigused. Tuuli haaras parema käega oskuslikult diivanile valmis pandud salvrätiku ning tõstis selle teatraalselt toonitud palgele. Väljamõõdetud paus kandis…
Kaastundlik saatejuht Mihkel, kes varem oli karmas välisluurajast metsameheks moondunud Mikk Marrani klaaskatuse all kaelalülisid paigast noogutama, vaikis nüüd kandva pausi äreval ootel. Mis aga saabumata jäi, oli oodatud pisar – hinnaline meik Tuuli pageil ei saanud kahjustusi.
…Väikelinna kortermaja rahvas jättis teleka huugama ning asus kliima – ja rohepöörajate kiimas ning kohalike kaabakate tekitatud EuroNexti ja Nordpooli lipsuga sullerite elektrikriisi hulluses kokku ostma küprokplaate, prill-laudu ja eterniiti, et kortermaja taguse juurviljaaia nurka püstitada Kaja Kamber. Pensionäridel raha ei jätkunud, nemad klopsisid aianurka pehkinud kuurilaudadest Puutini peldiku.
Emad rääkisid emakeelt, isad vaikisid, jorisedes vanaaegset laulujuppi: “Sitamaja pole vaja/situn ümber isamaja…/Kui partei meil situb pähe/pohlamoosi õunamoosiks keedame“.
Kohtunikud istusid toolidel, mis olid palistatud eelmiste, raskelt korrumpeerunud kohtunike nahaga, prokuröride käed olid välja veninud, kandes raskeid kohvreid, milles poole elanikkonna karistusregister.
Märt Teier soovitas Vikerraadios igaks juhuks pildistada sülekoeri ainult frakis, sest …mine isahane tea.
Telekas lasti kadunud Urmas Otil laulda: “Kui on tarvis, kui on vaja/diktor laulab kogu aja”.
Nagu eelnevatel aastatelgi saabus Saatse kordoni kaudu Setomaa Krupa külast kortermajja Skandinaavia jõulupärgi punuma Jelena Vares. Kui eelmisel aastal tuli ta uhkusega oma mehest ja pojast rääkides, siis sel aastal näitas oma Eesti passi nuttev naine – mehe ja poja oli Putin Ukraina sõtta mobiliseerinud.
Raadios laulis Heli Lääts Peeter Sauli orkestri saatel kunagist eurohitti: “On ju kõigil meil üks tänav, pink ja puu/mis on meid ju saatnud teele…”
Pleekinud lipp oli ununenud vardasse. Diivan, vaip ja trumm vaikisid nukralt päris-Eesti kortermaja mõlemal korrusel. Tuul kolistas pehkinud akendele sügisvihma.
Kalle Mälberg, vabaakadeemik