Kui tahaksime Eesti praegust olustikku ühe sümboliga kokku võtta, siis ilmselt sobiks selleks Eduard Wiiralti vasegravüür “Põrgu” [1]. Europeana veebilehel [2] on selle pildi iseloomustuseks märgitud “/../ Eduard Wiiralt on halastamatu rafineerituse ja /../ tehnilise täpsusega välja graveerinud inimloomuse kõige tumedamad küljed, pained ja sotsiaalse rõhumise põrgulikkuse”.
Antud paralleel ilmus vaimusilma ette hoopis teistsuguses keskkonnas. Olin külalisena pühapäevasel jumalateenistusel Tallinna Kalju kirikus, mille hele interjöör, helge õhkkond ja sel pühapäeval esinenud maailmatasemel muusikud [3] tekitasid rahu, rõõmu ja kindluse tunde. See oli nii teistmoodi, et igapäevaelu põrgulikkus oli järsku kadunud, see tundus olevat kaugel eemal, väike ja tähtsusetu. Vaim sai tõstetud, hing puhastatud. Lisaks tekkis teadmine, et mida rohkem selliseid vaimseid [4] elamusi kogeda, seda väiksem on põrguliku igapäevaelu mõju. Kui inimese vaim kerkib hämarusetasandilt kõrgemale, hajub deemonite haare nagu kuri udu.
Me võime näkkuirvitava kurjuse peale vihased olla. Me võime nurjatut käitumist taunida, noomida, siunata ja sõimata, aga põrgulikus, tagurpidi pööratud maailmas mõjub see oodatule vastupidi. Mida vihasemalt kurjust sõidelda, seda tugevamaks see muutub. Halvana näidatakse seda, kes halvast räägib, mitte seda, kes teeb. Loomulikult võib öelda, et kurjusega ei tohi leppida, sellega tulebki võidelda. Kohati on see muidugi õige. Kui teisiti ei saa, siis tuleb kurjusele vastu hakata. Aga igapäevases infosõjas ja valede udus ei ole pahupidi pööratud sõnade vastu võitlemisest abi. Kasu on keskendumisest sellele, mis on õige, aus ja hea. Sellise hoiaku puhul kaotavad valekõned oma jõu. Need laperdavad sihitult nagu põhjatuul kõledal tühermaal, suutmata millegi külge klammerduda.
Tõde tõuseb, vale vaob.
Kõige suurem löök deemonite armeele on see, kui inimesed nende tasandilt kõrgemale tõusevad. Keskenduvad porimaadluse asemel helgematele mõtetele, keskenduvad sellele, mida parema maailma heaks teha tuleb. Lasevad jeekimitel omavahel pureleda ja tegutsevad rahulikult selle nimel, et kurjuse plaanid tühiseks teha. Kurjusel ei ole vaimule ligipääsu, seepärast vihkavad võimuhaarajad inimeste vaimsust rohkem kui midagi muud.
Sestap soovitan kasutada iga võimalust, et oma vaimu puhastada. Selleks ei pea otseselt mõne kristliku koguduse liige olema, kuigi see tuleb kasuks. Vaimu turgutamiseks võib mõnes meeldivas pühakojas lihtsalt kuulamas käia. Võib kuulata hingeülendavat muusikat. Vaadata kunsti. Lugeda tõelisi raamatuid. Käia looduses ja seda lihtsalt vaadata ja kuulata. Nõnda toimides tunneme, kuidas kurjuse mõju nõrgeneb, väheneb tahtmine laskuda hämaraolendite tasemele ja lasta oma eluenergiat viljatutes purelustes ära tõmmata. Tekib selge taju inimtekkelise põrgu kaduvusest ja teadmine sellest, et maailm on palju suurem ja ilusam kui meile sisendada üritatakse. Hoiame oma vaimu puhtana, ükskõik kui hirmutavaid ning ängistavaid pettepilte meile maalitakse.
Karl Olaf Rääk
Viited
[1] Põrgu (Wiiralt)
https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5rgu_(Wiiralt)
[2] Hell, inferno (Põrgu)
https://www.europeana.eu/et/item/2063607/EST_280_001
[3] Hans Christian ja Karolina Aavik Tallinna Kalju koguduses esinemas
https://youtu.be/X4JUVvELVa0?list=PL82AgizmgX1O3EG5OM1e990LkZ2rK9CLX&t=38
[4] Peter C. Boteneff on raamatus “Arvo Pärt: vaikusest sündinud” vaimsuse kohta kirjutanud: “/../ see sõna on vältimatu, sest me vajame mõistet, mis mis annaks edasi meie aimdusi teispoolsusest” ning “jõuame tagasi vajaduse juurde sõna järele, mis kirjeldaks seda, mis inimesed endast kõrgemale tõstab, selle reaalsuse aimamiseni, mis ületab tajutavaid põhjuslikke seoseid”.