13.11.2019
Infotehnoloogia
Hiljuti ujus uuesti pinnale uuring selle kohta, et Eesti riik ja IT ettevõtted vajavad juba järgmisel aastal ei rohkem ega vähem kui 37000 (kolmkümmend seitse tuhat) usinat kätepaari. Arv mitte ei tundu, vaid ongi suurevõitu. Isegi kui arvestada, et see sisaldab ka olemasolevaid töötajaid.
Et mahlast numbrit kuidagi konteksti asetada, heidame pilgu tööportaali. Ennäe, hetkel ehk siis 06.11.19 vajatakse IT valdkonnas kokku… 362 töötajat. Teises portaalis 94. Sealhulgas programmeerijad, projektijuhid, administraatorid, võrgukaabli paigutajad ja muud ametimehed ja -naised. Tõenäoliselt vähemalt osa pakkumistest on kattuvad. Eelmine kord, kui tuhanded puuduolevad töökäed jutuks tulid, oli selliste tööpakkumiste arv 141. Siis jõudis arvude suure lahknevuse küsimus isegi Riigikogu EKRE fraktsiooni küsimuseni toonasele majandusministrile. Paraku jäi küsimus selge vastuseta ja kadus sujuvalt silmapiiri taha.
Tuttavate käest kuuldud ja loetud lugude järgi on mõnelgi kogenud IT spetsialistil Eestis keeruline normaalset töökohta leida. Nii et meil on IT alal üheaegselt nii töö- kui tööjõupuudus.
Edasine jutt on seotud põhiliselt tarkvara arenduse ehk programmeerimisega, aga eks vähem või rohkem puudutab see kõiki IT valdkonna tegemisi.
Konkurents teiste riikidega
On selge, et Eesti ei ole tööjõu jaoks väga atraktiivne sihtkoht. Kel võimalik, pürgib euroliidu sees pigem Saksamaale, Taani, Rootsi vm. jõukamasse riiki. Või siis sihitakse üldse mujale, USA-sse, Kanadasse või Austraaliasse. Sama puudutab kolmanda maailma tööjõudu. Kõige kirkamad kriidid ei pürgi mitte Eestisse, vaid eelnevalt loetletud riikidesse. Nii et me võime tööjõu impordil arvestada, et me ei saa siia mitte esimese suurusjärgu tähti.
Erinev efektiivsus
Kätepaarid pole päris võrdsed isegi kapsapõllul. Kui aga rääkida programmeerimise valdkonnast, siis inimeste tööviljakus on siin pehmelt öeldes erinev. Üsna tavapärane on 10-kordne mõõdetud efektiivsuse erinevus, aga raporteeritud on ka 26-kordsest vahest sama ülesande lahendamisel.
See tähendab, et kui väga hea spetsialist saab teatud töö tehtud ühe tunniga, siis kehvemal ametivennal kulub selleks vaat et kaks tööpäeva ja päris vilets tegija kulutab sama asja tegemiseks peaaegu nädala.
Kehva programmeerija puhul võib töö väärtus olla isegi miinusmärgiga, sest keegi targem peab soss-sepa tehtud vead üles otsima ja ära parandama. Miinusena lisanduvad veel tarkvara kasutajate kaotatud aeg ja närvid. Nii et IT vallas peaksime rääkima pigem peadest kui töökätest. Üks tark pea kaalub kümme usinat kätepaari üles. (*)
Probleemid teisest kultuuriruumist pärit arendajatega
Loomulikult on nn kolmanda maailma riikides väga häid programmeerijaid. Seal on ka kordi rohkem nigelaid ametimehi. Üks kogenud tarkvaraärimees ütles, et kui teile pakutakse Indiast sada programmeerijat, siis võtke neist kaks kõige võimekamat. Ülejäänutega tekivad probleemid.
Mured sisaldavad erinevat maailmatunnetust, erinevat ajataju ja arusaama kvaliteedist. Või siis selline erinevus, et kui sealsetele programmeerijatele tarkvara spetsifikatsioon ette pannakse, siis nad noogutavad ning teevad kirjapandu enamvähem õigeks ajaks enamvähem valmis. Sest nende kultuuris tähtsamate isikutega ei vaielda. Lääne kooliga arendaja aga viskab töö kirjeldusele pilgu peale ja teatab, et siin on üks imelik koht, mina teeks selle teistmoodi. Ja lahendabki asja optimaalselt, säästes aega ja ennetades hiljem tekkivaid probleeme.
IT spetsialisti pädevus ei ole midagi püsivat ja kindlat. Programmeerimiskeelte ja -süsteemide seas toimub pidev liikumine. Mõni vahend on jupp aega kõrgelt hinnatud, seejärel kerkib esile uus, moodne ja seksikas süsteem ja arendustööd liiguvad sellele üle. Tähtis on muidugi konkreetsest programmeerimiskeelest sõltumatu loogika ning programmeerimise üldtõdede teadmine, kuid ilma konkreetse töövahendi tundmiseta ei saa efektiivsest tööst rääkida.
Kui vedada sisse massiliselt teatud spetsiifikaga kodeerijaid (inimesi, kes valdavad ühe keele süntaksit), siis leiame end ühel hetkel olukorras, kus meil on terve ports aegunud teadmistega töötajaid ja vaja on sisse vedada järgmine koorem juba uue profiiliga spetsialiste. Või hakata olemasolevat massi ümber õpetama. Aga nagu näha, isegi kohaliku tööjõu ümber õpetamise asemel eelistatakse pigem kasutusvalmis tööjõud sisse tuua.
Ehk oleks tühjade töökohtade loendamise ja inimmasside liigutamise asemel tark keskenduda olemasoleva tööjõu oskuste ning töö efektiivsuse tõstmisele?
(*) Kindlasti on kätepaaride arvu suurendamine ratsionaalne samm näiteks idufirmade puhul, mis kahmavad investoritelt järjest uusi rahasummasid ja järgmiste voorude jaoks peab näitama pidevat kasvu nii klientide kui töötajate arvus. Multikultuursusest jällegi on abi ettevõtetel, mis toimivad eri riikides ja kultuurikeskkondades.
Karl Olaf Rääk
IT väikeettevõtja
