07.10.2019
Mida selliselt “sallivuslaselt” rohkem on oodata on – kas kallistust või rusikalööki?
Poliitprojektist “Salliv/Tolerantne Eesti” sai alguse üks kummaline ja täiesti absurdi ära vajunud mõiste “sallivuslus” ja sellest tulenev seltskonna nimetus “sallivuslased”.
Uue poliitprojekti “Jah vabadusele, ei valedele” kodulehelt alanud arutelu Karl Popperi sallivuse paradoksi üle levis möödunud nädalatel nii Uute Uudiste, Objektiivi kui ka Postimehe keskkonnas, viimases Lauri Vahtre vahendusel. Popperi paradoks pahemliberaalse massiinimese poolt vulgariseerituna omandab tavaliselt järgmise vormi: kuna sallivus on ülim väärtus, siis on sallivatele igati kohane mitte sallida sallimatuid.
Vasakliberaalid on juba ammu politiseerinud ja ideologiseerinud sellised mõistud nagu inimlikkus, armastus (sealhulgas ka seks), sallivus ja empaatia. Nüüd siis ollakse jõudnud selleni, et “sallivuslased” (kes peaksid olema üdini arusaavad ja erisusi aktsepteerivad) võtavad endale õiguse olla kellegi vastu sallimatud. Kaua läheb aega, kuni nad võtavad ka õiguse hukka mõista, vihata ja hävitada (sellega ongi juba silmnähtavalt algust tehtud)?
Kogu see sallivuslus on nii absurdne kui veel saab – ühest küljest jutlustatakse armastust ja sallivust, siis aga võetakse endale õigust neist inimlikest tunnetest vajadusel taganeda. Kui aga armastuse levitamisest juba veidi eemalduda ja lasta enda südamesse vihkamine, siis ongi inimlikkusega lõpp – see aga nende ajuvaeste mõistusesse ei jõua. Või ei taheta seda sinna lasta.
Sallivuslaste agressiivsus neile vastu hakkamata ainult kasvab – Lääne-Euroopas ei piirduta enam “rassismi-, kseno- ja homofoobianähtuste” vastu võitlemisega, vaid rünnatakse ka neid, kes on ükskõiksed ja vähemusi ei kiida. Seda nimetatakse passiivseks agressiivsuseks ehk süüdistatavad ei avalda vajalikul määral poolehoidu “toredatele” vähemustele ja ei suhtle nendega.
Nii ongi meil juba sallijad ja tolerandid, kes käivad üdini sõjakal naistemarsil ja on Stenbocki maja ees piketeerides valmis pühas vihas oponentidele küüned näkku lööma – nendeni ei jõua, et neist on saanud paduvihkajad, kes püüavad endiselt endale sallivusrüü ülle tõmmata. Sellist nähtust näeb isegi Riigikogus, kus opositsioon protesteerib väidetava EKRE retoorika vastu, kuid süüdistuskõnedest õhkub viha ja olekust soovi oponentidele virutada.
Eesti sallivuslastele peaks keegi selgeks tegema, et nad on ennast juba ammu paljastanud – nad pole armastavad, sallivad, tolerantsed ega empaatilised. Paremal juhul on nad tavalised inimesed heade külgede ja pahedega, halvemal juhul aga ehtsaimad vihaõhutajad ja vägivaldurid.
Selliste organisatsioonide hulka, kes peavad ennast õilsaks ja armastavaks, kuid reaalsuses pole seda mitte grammigi, kuuluvad lisaks mitmetele poliitprojektidele nagu “Kõigi Eesti”, “Jah vabadusele, ei valedele” ja Eesti 200 ka LGBT Eesti, feministide sõjarühmitused ja paradoksina ka inimõiguslased. Kõik nad nõuavad endale õigust muuta maailma nende äranägemise järgi ja vastuseisjad hävitada.
Pole mõtet enam Popperit appi kutsuda ja endale sallivusteooriaid välja mõelda, kui inimlikkus on ammugi hüljatud ja kõikehävitav viha südames koha sisse võtnud.