08.08.2019
Ajalehed
Äsja hindas Reformierakonna eelmine peaminister meedias Jüri Ratase valitsuse esimest 100 päeva nii: „Taavi Rõivas: kisa saatel kraavi suunas.“ On kuidagi kummaline, et sellised karjatused opositsioonist ja veel eriti kahel korral läbi kukkunud peaministri suust levitatakse massitiraažis.
See esitab küsimusi mitte niivõrd Rõivale ja Reformierakonnale kui meie peavoolumeediale. 100 vihakõne päeva tänase valitsuse suunas on ikka olnud tõsiselt räigemad, kui olid hinnangud Rõivase 2014-2015 vahevalitsusele ja 2015-2016 valimistejärgsele valitsusele. Vahevalitsuses olid Reformierakond ja sotsid, järgmises valitsuses lisaks neile IRL. Tegelikult olid siiski hinnangud mõlema valitsuse 100 päevale ka ajakirjanduses üsna kriitilised, kuid konstruktiivsemad.
ERRi uudistest võime lugeda 17. juulil 2015: „Taavi Rõivase valitsus on ametis olnud 100 päeva. Esimesed 100 päeva on olulised just seetõttu, et enamasti kritiseerib opositsioon võimulolijaid selle aja jooksul vähem. Praegune valitsus on aga tunda saanud nii teravat kriitikat kui ka elanud üle ministrivahetuse. Mõni päev pärast ametisse astumist tabas valitsust kriitika aktsiisitõusude kava pärast. Koguti allkirju ja tuldi meeleavaldustele. Valitsus asus otsima võimalusi, kuidas leevendada kavandatud kütuseaktsiisi tõusu ja majutusasutuste käibemaksuerisuse kaotamist. Erakonnade reitingud näitasid üsna haruldast seisu, mida tõdesid ka sotsioloogid – kaks kuud pärast valimisi oli koalitsiooni summaarne toetus 40% ja opositsioonil 52%. Juunis asus riigikogu arutama maksumuudatusi. Opositsioon kavandas peaministri umbusaldamist ja valitsus sidus maksumuudatused usaldushääletusega. Saja päeva sisse on mahtunud ka ministri vahetus. Välisministri kohalt astus tagasi Keit Pentus-Rosimannus ning uueks välisministriks sai pikaajalise diplomaadikogemusega Marina Kaljurand.“
Opositsioonierakondade liidrid kritiseerisid Taavi Rõivase valitsuse maksumuudatusi ning arvasid, et valitsuse püsimine sõltub IRLi ja sotsiaaldemokraatide otsustest. EKRE esimees Mart Helme ütles, et praegu pole valitsuse jaoks ka rahvusvaheliselt kuigi kerge aeg: “Niisuguses olukorras ei ole kerge riiki juhtida ning taolises olukorras tuleb välja ka see, kas valitsus on võimeline efektiivselt riiki juhtima või ei ole.“ Ta lisas, et talle tundub, et see valitsus ei ole piisavalt kompetentne ja otsusekindel, et keerulistest tormistest lainetest riigilaevuke võimalikult väikeste kahjudega läbi juhtida. Milline leebe hinnang mehelt, keda nüüd süüdistatakse räuskamises!
Kadri Simson arvas, et valitsuse lubaduste katteallikateks olid maksutõusud, millele ei olnud saadud rahva mandaati. „See ebakindlus on seda valitsust saatnud nüüd 100 päeva ja saadab nüüd kuni nende ametiaja lõpuni,” oli Simson kindel. “Kui nüüd üks koalitsiooni osapool tuleb välja koalitsioonileppe ümbervaatamisega ja tuleb tunnistada, et seal sisaldub hulk küsimusi – demokraataiapakett ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, mis meile on sümpaatsed, siis ongi kaks võimalust, et kas neid asju aktsepteeritakse või hakkavad niisugused nõudmised koalitsiooni lõhkuma,” arvas valitsusest välja jäänud Vabaerakonna juht Andres Herkel.
Ehkki ka opositsiooni tonaalsus oli hoopis teine, siis jätkus ajakirjandusel aega ja tahtmist tegelda valitsusprogrammi täitmise kontrollimisega ning välja tuua selle sisulisi puudusi. Nüüd on peavoolumeedia taandunud vaid ilkuma valitsuserakondade sõnakasutuse pinnal ning puhuma suureks olematuid teemasid, sealjuures oluliselt kahjustades Eesti kui riigi rahvusvahelist mainet. Nagu ainult eelnevaist tsitaatidest võisime veenduda, siis Rõivase teise valitsuse algus oli väga konarlik just sisulises mõttes, kuid sellega ei kaasnenud räiget kriitikat, enne kui juhtus see, mis juhtuma pidi. Vooremaa kirjutas 10. novembril 2016: „Jõgevamaa omavalitsusjuhid erinevatest erakondadest ja poliitiliste ühenduste teised liikmed peavad eilset peaminister Taavi Rõivase umbusaldamist paratamatuks, paljude hinnangul on selle põhjuseks Reformierakonna enesekeskusus ja ühiskonnaelu oluliste probleemide eiramine.“ Täna, kui Reformierakonnal väidetakse olevat valijate suur toetus, ei meenutata enam seda läbipõrumist.
Sellele järgnes Taavi Rõivasega seotud skandaal sügisel 2017 Singapuris, kus ta ahistas üht õhtusel koosviibimisel olnud naist. Siis tegeldi selle probleemiga, kuid ei laiendatud seda kogu Reformierakonna moraalse palge hindamiseks. 2019 kevadel aga võttis kogu peavoolumeedia kärarikkalt esile minister Marti Kuusiku väidetava koduvägivalla juhtumi, mille kohta kirjutas Postimees, et mingid tõendid olevat vaid ühe väidetava juhtumi kohta. Kuidas hinnata meie „suurepärase meedia“ kvaliteeti võrdluses toonase ja tänase suhtumisega demokraatlikult valitud valitsusse ja selle kritiseerimisse teisti kui haugi mäluga. Ehkki ihtüoloogid väidavad, et selline väljend ei vasta haugide kohta tõele. Ütleme siis, et suurel osal meie meediakanaleist pole lihtsalt mälu ega soovi võrrelda eri valitsuste esimesi sadat päeva. Huvitav, kelle käsul või soovitusel?!
Mart Ummelas
kolumnist