Sotsiaalmeedia kohab nördimusest selle üle, kui avalikult ja agressiivselt demonstreeris riigivõim laupäeval oma toorest jõudu – jutt ei käi mitte reapolitseinikest, vaid välja toodud eriüksuslastest.
Sellest meeleavaldusest võib arvata nii ja naa, aga kommentaatorid juhivad tähelepanu ühele tõigale – suur osa plakatitest on politseiriiki loovat seadust kritiseerivad ja just sellise meeleavalduse vastu paisati välja suured politseijõud.
Paljud postitajad väidavad, et arvasid koguni “rohelised mehikesed” kohal olevat, samuti juhitakse tähelepanu sellele, et esmakordselt on tegu rahvaprotestiga, mida ei juhi ükski erakond (peale üksikute poliitikute) ja näib, et just selle peal katsetatakse oma võimekust.
Kui vaadata meedias avaldatud pilte ja videosid, siis paistab silma eriüksuslaste eriti agressiivne käitumine. Kes on Kaitseväes või Kaitseliidus saanud väljaõppe käitumise kohta vaenulike alade asulates tsiviilelanikkonna keskel, see teab, et tuleb olla valvel, kuid mitte agressiivne.
Eriüksuslased Toompeal just seda on – nende käitumine on provotseeriv: “Noh, kas julgete!” Tulisemad pead sageli julgevadki, sest vastastikune agressiivsus sütitab.
Politsei peab korda hoidma ja kiitus talle selle eest, aga Toompeal toimuv on väljumas (või juba väljunud) proportsionaalsest jõu kasutamise piiridest.
Tõenäoliselt on asja taga poliitika ehk liberaalne valitsus, kes loobki politseiriiki. Politseile antakse suuremad volitused, vaenukõneseadus suleb suud – käes on just see, mille eest hoiatas Reformierakond, kui EKRE oli valitsuses. Ainult et tollal ei tulnud rahvuskonservatiivide poolt midagi halba, tegelik totalitarism saabus Reformierakonna valitsusse pääsedes ja Keskerakonna toel.
Toompeal toimuv pole liberaalses Euroopas midagi uut. Hispaania keskvõim surus jõudu kasutades julmalt maha Kataloonia iseseisvusvõitluse ja “demokraatlik” Euroopa ei kõssanudki. Olgu põhjus jõu kasutamiseks milline tahes – kui seda tehakse, on demokraatiaga lõpp.
Ja on veel üks asi – kui mingid poliitilised protsessid lahendatakse jõumeetoditega, on saabunud rahu vaid näiline. Üldjuhul läheb vastasseis teistele tasemetele ja mingi sissitegevus repressiivse riigivõimu vastu on kodurahu lõpp.
Mis aga valitsusse ja presidenti puutub, siis nemad puhkavad nädalavahetusel ega tea asjast midagi, vähemalt ei võta nad sõna.