Meie lähinaabritel on esimesed koroonaohvrid, Itaalias surevad ööpäevas sajad, maailm vajub sügavasse kriisi – aga rumal sõna on endiselt vaba.
Meil on kirjanik ja ajakirjanik, kes kirjutasid sopakanalis sellest, kuidas kellelegi olevat eriolukord ja piiride sulgemine kui meeldiv unenägu. Meil on poliitik, kes kordas üle magedaks huumoriks saanud mantra, et just sellises kriisis tahaks ta elada. Meil on võrdsusvolinik, kes tahaks ka viiruse “triibuliste nimekirjade” järgi tegutsema panna.
Meile tundub, et peaaegu 30 taasiseseisvusaasta jooksul ei jõudnud me heaoluühiskonnani. Jõudsime küll – sest just sellisele ühiskonnale on omane tegutseda ja rääkida nii, nagu oleks saavutatud jõukus ja stabiilsus igavene ja pöördumatu, hädad aga unustatud minevik.
Kriisiolukorras kellelegi ärategemiseks lollusi rääkida on vastutustundetu. Eriti kummaline on neid kuulda inimestelt, kes on ennast alati arvanud tolerantsesse sallivusleeri kuuluvaks – paraku piiluvad ehe viha ja kurjus nüüd avalikult sallivusfassaadi tagant välja.
Kui Eestis sureb esimene inimene koroonaviirusesse, siis tahaks küll sellel rehepapist kirjanikuhärral nööbist kinni võtta ja küsida: kas meile “avatult” otse Iraanist ja Itaaliast jõudnud pandeemia tundub tõesti “isolatsionistide” meeldiva unenäona? Sest kellelegi on see surmauni…