Möödunud nädala lõpus levis uudis sellest, et Venemaa pidas kinni Sillamäelt lahkunud tankeri, mille lastiks oli põlevkiviõli ja sihtkohaks Rotterdam. Meedia ja poliitikud ei taha eriti tunnistada, et selline vastastikune kaaperdamine võibki edaspidi probleemiks (kui mitte sõjaks) saada, sest Venemaa vastab sel moel Eesti tegevusele. Vastupidi, Michali valitsus teatab, et on valmis edasi konflikti eskaleerima.
Läinud nädalal püüdis Eesti merevägi peatada Eesti vetes sõitnud lipuriigita tankerit Jaguar, mis väidetavalt kuulub Venemaa varilaevastiku hulka. Laev ei peatunud ja Venemaa saatis tankerit eskortima hävituslennuki, mis rikkus Eesti õhuruumi. Aprillis aga pidasid Eesti võimud veidi enam kui kaheks nädalaks kinni varilaevastiku tankeri Kiwala, kuna see sõitis ilma liputa.
On väga tõenäoline, et Venemaa vastas Libeeria lipu all seilava naftatankeri Green Admire kinnipidamisega just Eesti varasemale tegevusele, nagu ta tegi ka siis, kui saatis tankerit Jaguar kaitsma oma sõjalennuki ja sundis Eesti mereväge selle pardale minemast loobuma. See aga tähendab, et konfrontatsioon Läänemerel tugevneb.
Välisminister Tsahkna on muidugi sõiduvees, tema näitab, et üritab Venemaad põlvili suruda. “Me oleme hakanud kimbutama Venemaa varilaevastikku /…/ Kontrollime kõiki laevu, nende pabereid – ja nagu te näete, meil on ka võimekus vajadusel sekkuda,” rääkis ta.
“Kuskil 50–60 protsenti Venemaa nafta ja kõik kaubanduses toimuv on nende varilaevastike kaudu läbi Soome lahe. Eks nüüd on tulemused, kus Venemaa tunneb, et neil on keerulisem seda äri ajada. Nad lihtsalt tahtsid näidata jõudu, meie jaoks see pole probleem,” rääkis Tsahkna.
Minister käitub ulja poisikesena, kes on valmis ka sõda mängima, nägemata tegelikku ohtlikku probleemi – kui Venemaa hakkabki oma varilaevastikku eskortima ning avab oma äranägemist mööda tule. Jaguariga juhtunu puhul tõmbas Eesti mere- ja lennuvägi tagasi, sest kokkupõrge oli reaalne. Ja kus on meie “võimekus”? Mõned laevad ja lennukid, mis riigil on, pole ka kokku kontsentreerituna mingi jõud ja võimekus.
Sillamäelt lahkuvad laevad lubati edaspidi suunata läbi Eesti vete, seega meie majandushuvid saab suunata läbi madalikke täis vete, kuid see, kas Eesti edaspidi Vene varilaevastiku alustele niisama lihtsalt astuda saab, on juba kahtluse all, sest Venemaa kavatseb sündmuste järgi võttes neile oma meetmetega vastata. Ja mis saab siis, kui võõrlaevadele pannakse mingid kaitsemeeskonnad?
Kogu lool on sügavam probleem ja see on sõjalise konflikti muutumine üha reaalsemaks. Väidetavalt kardab 70 protsenti eestlastest sõda Venemaaga – ja Michali valitsus toob selle sõja koju kätte, algusega siinsamas Soome lahel.
Soome üritas korra varilaevastikku ohjata ja tõmbus tagasi, teised Läänemeremaad on sellest hoidunud, paari aluse ja lennukiga Eesti aga soovib olla “löögirusikas”, kes hakkab Venemaad “põlvili” suruma. Kas meie riik ja rahvas sõja ka üle elab, see Michali valitsust ei huvita. Rinderiik aga ei tohi oma piiri rindeks muuta.
Uued Uudised