See, et Eesti ajakirjanduses kohtab absurdseid, labaseid, vigaseid või lihtsalt lollakaid pealkirju, pole kellelegi mingi uudis. Küsimus on vaid selles, miks seda tehakse ja miks nii juhtub.
On arusaadav, kui loo lugema kutsumiseks tehakse pealkiri vaimukaks, isegi see on arusaadav, et tänases klikijahis pipardatakse veidi üle ja võetakse kontekstis huvitavam koht välja, kuigi põhijutt käib hoopis muust… aga täiesti lolliks minna, nagu tänase Õhtulehe veebis, seda pole ammu näinud.
Kirjutades parteijuhtide reitingutest, kohtame sellist idiootlikku pealkirja: „Viimane, hapupiimane, on Mart Helme“. Asi pole kaugeltki mitte selles uuringu tulemuses, vaid totaalses banaalsuses kellegi ilmselgelt alaarenenud lapsajakirjaniku poolt, kelle vaimne tase on jäänud kinni kuhugi varateismelisse aega.
Võiks ju eeldada, et vähemalt valvetoimetaja on kogenud ja haritud inimene ja sai lihtsalt päikesepiste, aga pikemalt kestnud pilves ilmad seda ei teooriat ei toeta. Võib-olla on ta lihtsalt pohmellis. Sest isegi kollase Õhtulehe jaoks on seda palju.
Aga milles lugejad süüdi on? Isegi Facebooki meediateemalistes kommuunides imestatakse sellise lapsiku pealkirja peale. Jääb vaid jätkuvalt retooriliselt küsida: kuidas saab üldse ajalehti usaldada.