Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab oma mõtetest, mis valdasid teda presidenti kuulates.
„Kuulasin/vaatasin minagi Marko intervjuud presidendiga. Ja nukker oli…
Kas lause „ma kuulun nende inimeste hulka, kes valvab, et kümnendik minu sissetulekust läheks erinevatele heategevusprojektidele“ oli mõeldud enesekiitusena? Ja see ei tulnudki pähe, et järele jääv 9 kümnendikku on suurusjärk, millest absoluutne enamus Eestis isegi unistada ei julge.
Onu Juhan ja tädi Maali ei anna kümnendikku oma sissetulekust heategevusele. Miks? Sest neil jääb neli kümnendikku PUUDU, et kõhu korralikult ja igapäevaselt täis saaks. Sellise tausta juures eputada oma heategevusliku kümnendikuga tundub kergelt küüniline.
Ka juhul, kui president annaks heategevusele ÜHEKSA kümnendikku oma sissetulekust, oleks tema toidulaud ikka oluliselt rikkalikum onu Juhani omast.
Heategevus on tore ja tänuväärne. Seni, kuni sellega uhkelt ei keksita.
Kas tädi Maali ei tahaks head teha? Kas peaksime teda avalikult hurjutama, et ta raibe ei annagi kümnendikku sissetulekust erinevatele heategevusprojektidele?
Või suudame mõista, et Maalil lihtsalt EI OLE midagi anda?
Jõukus ei ole häbiasi ning ma ühtlasi ei ole ka veriselt kade presidendi kõrge elujärje peale. Aga eriti kontekstis, kus sa räägid oma empaatiast nende suhtes, kellel on raske – ära eputa sellega, et sul on lahedalt võimalik kümnendikku oma rahast ära anda.
Uhkeldav väljend „ma kuulun nende inimeste hulka, kes …“ annab ju ühemõtteliselt ja halvustavalt mõista, et sa „EI KUULU nende närukaelade hulka, kes EI ANNA pidevalt kümnendikku oma rahast heategevusele“. Need närukaelad aga moodustavad rahva absoluutse enamiku. Ja nad lihtsalt EI SAA midagi ära anda.
Empaatia, mai äss.
Lisaks ei saa president ikka veel aru, et mitte ühtegi geivastast meeleavaldust ei ole Eestimaa pinnal mitte kunagi toimunud. Meil ei ole (loodetavasti ka ei tule) geivastast võitlust ega geivastaseid liikumisi.
Meil on olnud ja küllap tuleb veelgi gei-MEELEAVALDUSTE vastaseid meeleavaldusi. On olnud gei-PROPAGANDA vastane võitlus. Siin on tohutu ja põhimõtteline erinevus. Kui president seda ei mõista, siis on ikka pagana kurb.“