Kas teil on siin lõbumaju?

Ajakirjanike seas levib vana nali sellest, kuidas pealkirjaga, mis justkui vastab artikli sisule, võib tegelikult kogu loo pea peale keerata. See nali käib Rooma paavstist, kes saabus lennukiga – ütleme näiteks – Tallinna. Esimesena tema juurde tormanud reporter küsis: „Kas te kavatsete siin külastada ka lõbumaju?“

Paavst kergitas imestusest kulme, kuid viisaka inimesena ei saanud ta küsimust eirata ning küsis omakorda vastu: „Kas teil on siin lõbumaju?“

Järgmisel päeval ilmus ajalehes esikaanelugu pealkirjaga: „Paavsti esimene küsimus lennujaamas: kas teil on siin lõbumaju?“

Faktiliselt õige, aga sisuliselt mitte. Nii nagu väga paljud pealkirjad, mis parimal juhul on rebitud välja lugejate meelitamiseks, kuid halvimal juhul meediapoolseks manipulatsiooniks ja tõeväänamiseks, millega lõppkokkuvõttes kujundatakse ümber inimeste hoiakuid.

Seda, kuidas vaba ajakirjandus on muutunud propagandamasinaks, näeme peaaegu igal nädalal. Ajakirjandusprofessor Juhan Peeglil jääb üle vaid hauas ümber keerata.

Pole imestada, et järjekordset küsitlust kokku võttes pandi Postimehes pealkirjaks „Isamaa toetus on valimiste eel kasvamas“ (on ju selle väljaande omanik Isamaa liige ja suurtoetaja). Kontekstis tõmbab tähelepanu aga alapealkiri, mis teatab, et “Kolmandal kohal oleva EKRE toetus langes.”

See on juba otsene vale ja näitab ilmekalt väljaande ebausaldusväärsust ning meediapoolset sekkumist valimistesse. Artiklisse ja lisatud graafikusse süvenedes näeme hoopis, et jaanuari teises pooles oli EKRE toetus 18,2 protsenti, nüüd veebruari alguses 19 protsenti.

Analoogne näide on võtta nädalavahetuse maakonnalehest Virumaa Teataja (kuulub samuti Postimees Gruppi), kus peakontorist juhiseid saav uus peatoimetaja kaotab viimasegi neutraalsuse, kui asi puudutab EKREt, geisuhteid või näiteks mugavuspagulasi.

Nii pani ta Rakverre plaanitava LGBT filmifestivalile linnavolikogu poolt antud 300 eurose toetuse kohta pajatava uudise pealkirjaks: „LGBTI festivali toetuse vähendamine viib Rakvere linnavolikogu kohtusse”.

Esiteks, see asi on juba kohtus, teiseks just selle eest, et eelmisel aastal jäeti üldse see vastuoluline festival rahastamata. Seega ei vasta kuidagi tõele väide toetuse vähendamise kohta.

Tagasi tulles Postimehe poolt tellitud uuringu juurde, on tõe huvides vajalik märkida, et EKRE on populaarseim väiksemate linnade, maa-asulate, ettevõtjate ja meessoost valijate hulgas: maa-asulates (27,3%, 2. koht), muus linnas (22,1%, esikoht), iseendale tööandja ehk ettevõtjate (32,1%, esikoht) ja palgatöötajate (21,8%, teine koht) seas, meeste seas on EKRE 28,5 protsendiga esikohal, eestlaste seas 23,7 protsendiga teisel kohal.

Nende numbrite valguses on lausa pentsik kuulda ekrevaenulikku kommentaator Ahto Lobjakat nentimas raadiosaates „Olukorrast riigis“, et „EKRE-st nendel valimistel enam asja ei ole“.

Nii elaksimegi justkui kahes reaalsuses – üks on meediamaastik ja seal töötavate mõnede ajakirjanike või “võllide” soovunelmad, teine on päriselu ja meie inimeste tegelikud valikud.

Ja veel. Kui meedia heitis parteidele ette, et need ei tegele praeguste valimiste eel ühegi suure teemaga, siis pigem on tähele panna, et end neljandaks võimuks pidav ajakirjandus on ise laisk või mannetu teemasid või uurimusi välja tooma. Nii ongi mugavam peksta EKRE-t või piirduda üldiselt küsimustega stiilis, kas te olete hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud. Millele teadupärast ei saa vastata ilma, et tulemus negatiivne oleks: ühel puhul tunnistad varasemat joomist ja teisel puhul sa tunnistad, et teed seda jätkuvalt.