Esmaspäevase riigireeturite kohtuasja taustaselgitusi kuulates tõusevad ihukarvad püsti – kuidas riik sellise suhtumisega ikka veel koos püsib?
Kapo peadirektor Arnold Sinisalu räägib sellest, kuidas Metsavas põhjustas oma käitumisega olukorra, kus tal ei jäänud muud üle kui asuda Vene sõjaväeluurega koostööle. “Soovitav on tulla ja ära rääkida, kui on tekkinud kontakte Venemaa eriteenistustega. Ei ole mõistlik esmaste kontaktide tekkimisel seda jätta kaitsepolitseile rääkimata,” märkis ta. “Tema jaoks oli mõttekoht, et ta ei tulnud sellest rääkima. Ja ta rääkis ennast üha sügavamalt sisse ja välistas koostöö.” (BNS)
See on tüüpiline spioonilegend – inimene sattus välisluure nii-öelda konksu otsa ja nõrga inimesena andis järele. Kas see tegelikult ikka nii oli? Ehk oli Deniss Metsavase ja tema isa Pjotr Volini tegutsemise taga hoopiski ideoloogiline taust ja lähedus putinlikule ideoloogiale – ehk nad polnudki riigireeturid, vaid töötasid teadlikult oma tõelise kodumaa heaks?
“Ei maksa unustada, et Metsavase isa Pjotr Volin teenis leiba okupantide piirivalvevägedes ning see organisatsioon allus otseselt KGBle. Naiivne oleks loota, et selles peres härdal meelel 24. veebruari tähistati, pigem ikka 23ndat,” kirjutas Nelli Teataja mullu septembris. Kõmuleht küll, aga taust on ju õige!
Vikipeedia kirjutab: “Metsavase vanaisa Oktrev Volin oli Punaarmee võitleja, kes kuulus 1944. aasta augustis Lõuna-Eestisse saabunud diversioonigrupi koosseisu ning osales Vassili Võrgu eelsalgas 1944. aastal Tallinna vallutamisel. Oktrev Volin töötas hiljem Võru 2. Keskkoolis sõjandusõpetajana.”
On väheusutav, et Punaarmee taustaga Oktrev Volini poeg ja pojapoeg jäid kuni taasiseseisvumiseni väldanud ja praegu venekeelses keskkonnas hoogsalt jätkuvast Suure Isamaasõja kultusest puutumata. Pigem oli nende meelestatus sedavõrd tugev, et nad otsustasid Eesti vastu tegutsema hakata, ja seda teadlikult. Mingil juhul ei jäänud isa ja poeg mingi “konksu” otsa!
“Kui vahetult pärast tabamist rääkisin, et Metsavas töötas Vene sõjaväeluure jaoks rohkem kui viis aastat, siis koostöö algas 2007. aastal ehk see kestis rohkem kui kümme aastat,” väidab Sinisalu. Just sel aastal toimus pronkssõduri teisaldamisest tingitud pronksiöö ja ilmselt leidis ka Metsavas, et on aeg Aljoša nimel tegutseda.
“Töötasu, mis Deniss Metsavas aastate jooksul sai, polnud suur – alla 20 000 euro kokkuvõttes,” ütles kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu pressikonverentsil. Ilmselt on tegelik töötasu kusagil FSB pangaarvel ootamas – nagunii räägiti Metsavasele juba aegsasti, et kui vahele jääd, toome su ära (uue Kohveri kaudu?) ja elad oma tõelisel kodumaal tõelise töötasuga nagu “milenkij”!
Kui Metsavas jäi tõesti “konksu” otsa, siis mis takistas tõelisel integreerunud ja uuele kodumaale ustavaks jääda tahtval mehel minna kaposse ja kõik ära rääkida? Mis suur patt see oli, mille avalikustamist ta kartis või häbenes? Kui jälgida aga Metsavase edulugu, siis mitte miski ei räägi sellest, et ta oleks piinelnud pealesunnitud reetmise käes. Muide, Metsavast kiitis eduka integreerumise eest ka “esikahesajataja” Kristina Kallas!
Postimees kirjutas mullu septembris oma loos “Riigireetur Deniss Metsavas – hiilgava karjääriga ohvitser ja riigikaitseõpetaja” sellest, kuidas see mees kaitses magistrikraadi, vaidles Andrei Hvostoviga Eesti venekeelsete elanike lojaalsuse teemal ning kritiseeris Venemaa kaasmaalaste poliitikat, õppis Soome sõjakoolis, käis missioonil Afganistanis, võttis sõna meedias ja raamatutes – kõik see ei viita kuidagi täbarasse olukorda sattunud inimese pealesunnitud olukorrale, vaid on kõige ehtsam näide sellest, kuidas tegutseb hea luuraja sisseimbumisel vaenuliku riigi struktuuridesse. Sama kirjeldab ka Õhtuleht.
Ei tea tõesti, mida rääkis Metsavas kapole, mida sellest usuti ja kui palju kapo otsustas kogu tausta summutada, aga see, mida rääkis Sinisalu pressikonverentsil, on selge jura. Kõik viitab sellele, et Deniss Metsavas ja Pjotr Volin olid teadlikud patrioodid, kuid mitte Eesti, vaid Venemaa omad; nad imbusid teadlikult Eesti riigistruktuuridesse ja andsid edasi sensitiivset infot; tõenäoliselt pole nende vahelejäämine mitte kapo, vaid mõne suuri lekkeid märganud välisluure teene.
Metsavas töötas peastaabis ja omas juurdepääsu praktiliselt kõikidele kaitsesaladustele – see tähendab, et Venemaa käes pole mitte ainult meie otsesed sõjaplaanid, vaid ka kõik see, millest Eesti oma kaitsepoliitikas lähtub. Kremli analüütikud teavad juba täpselt, mida me rajajooni maha märkides arvesse võtame, ja neid andmeid juba ümber ei kirjuta. Vene spioon muutus sisuliselt kogu 27 aasta töö ja kulutatud raha mõttetuks. Pole siis ime, et kapo riigireetmise materjalid pooleks sajandiks salastas – fopaa on täielik!
Seejuures aga mängib Eesti riik kahe otsaga mängu: peaminister Jüri Ratas isiklikult läks täiesti turri, kui EKRE nõudis vene ja sovjetliku taustaga inimeste täiendavat kontrolli enne sensitiivsetesse riigiametitesse määramist; kapo aga räägib roosat unejuttu õnnetust Metsavasest, kes “põhjustas oma käitumisega olukorra, kus tal ei jäänud muud üle kui asuda Vene sõjaväeluurega koostööle”. Miks te peate Eesti ühiskonda paduidiootideks?
Vastik moment on seegi, et rahvusriigivaenulik kindral Terras, keda nüüd ülistatakse kui riigi kaitsevõime tugevdajat, laskis oma haldusalas sellisel asjal juhtuda! Hiljem laiutas mees käsi: mis ma teha sain, inimese sisse ju ei näe! Aga kulla kindral, teistes oludes oleks see sinu elu maksnud – vaenlane, keda sa oma rinnal soojendasid, oleks lahinguolukorras sulle lihtsalt kuuli pähe lasknud!
Tegelikkus on ju see, et Vene luure tegutseb siin aktiivselt; siin on neil nii agentuur kui ka palju reaalseid kaasalüüasoovijaid; Eesti riigisüsteem kubiseb metsavastest ja volinid ootavad järjekorras; hoopis VEB Fond ja Danske on “konksud” – ja Kremli mõjuagendiks tembeldatav EKRE on ehk ainus, kes siin mõjuagent pole!