27.01.2022
Illustratiivne pilt: kui koputad, siis käsi raudu ei panda.
Kolmapäeval oli Riigikogus esimesel lugemisel pealekaebamisseadus ehk “Rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu”, mida EKRE saadikud peavad totalitarismi kehtestamise tööriistaks. Pärast justiitsminister Maris Lauri ettekannet võttis teiste saadiku hulgas sõna ka saadik Kert Kingo, kelle sõnutsi pole sellise seaduse järele mingit vajadust.
“Oli vaja ainult kahte sobivat erakonda ja nende erakondade ühist valitsust, et sellise pealekaebamise seaduse eelnõuga lagedale tulla. Uskumatu! Aga ministri toodud põhjendused selle seaduse vajalikkuse osas ei päde, sest kõik need niinimetatud probleemid on reguleeritud erinevate seadustega, mis on praegust kehtivad. Tsiteerin siin üksikuid seletus[kirjas] toodud aspekte ja siis toon kohe näiteid.
“Tsiteerin: “Juriidilistel isikutel on kohustus luua asutusesisene teavituskanal, mis võimaldab konfidentsiaalselt rikkumisest teavitada. Asutusevälise teavituskanali loomise kohustus on eelnõu kohaselt pädevatel asutustel, st riigiasutustel, millel on seadusest tulenevalt kohustus rikkumisi menetleda.”
Riigiasutused teatavasti suuremalt jaolt avaliku teenistuse seaduse järgi tegutsevad ja avaliku teenistuse seaduses on ilusti 8. peatükk “Ametnike distsiplinaarvastutus”. Selle puhuks on loodud asutustes sisekontrolliteenistused. Mul tekib täiesti põhjendatud küsimus, millega siis tegelevad asutuste sisekontrolli töötajad. Kas istuvadki aastakümneid ühed ja samad inimesed lihtsalt sooja koha peal, saavad oluliselt kõrgemat palka kui teised ametnikud ja mitte midagi ei tee, et on vaja sellise kanali, väidetavalt turvalise eraldi kanali loomine? Kui ei ole piisav, kui valitsusele tundub, et see avaliku teenistuse seaduse regulatsioon ei ole piisav, siis piisaks ainult sellest, kui viia muudatused sisse avaliku teenistuse seadusesse.
Järgmine seletuses toodud tsitaat: “Üldsusele avalikustamisel [kõnesolevas] seaduses sätestatud eelduste sisustamisel on oluline tagada ühelt poolt avalikud huvid ja sõnavabadus ning teiselt poolt teavitamisest puudutatud isikute õiguste kaitse ja avalikkuse poole pöördumise õiguse kuritarvitamise vältimine.” Võib-olla minister ei tea, aga juhin tähelepanu, et igasugune tunnistajate kaitse ja [nende kaitse], kes avaldused esitavad või kaebused esitavad, need on reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus. Kriminaalmenetluse seadustikus on § 67 “Tunnistaja turvalisuse tagamine”. Kui tunnistaja tunneb, et tema on ohustatud, siis on võimalik tunnistaja muuta anonüümseks, mõelda välja talle leppenimi. Tunnistaja tõelisi andmeid teab ainult menetleja, neid ei saa teada kohtunik, ei saa teada prokurör. Järelikult ka see põhjendus ei päde.
Järgmine: “Teavitaja kaitse tagamine aitab kaasa ka sellele, et töökeskkonnas ette tulevad rikkumised saaksid juba asutusesiseselt kõrvaldatud kiiresti nii, et need ei mõjutaks töötajate, partnerite, klientide jt inimeste turvalisust ja ohutust, töö tegemist ning ettevõtete või asutuste mainet. […] [E]elkõige on nõutav, et teavitati esmalt asutusesiseselt või asutuseväliselt. […] Ühiskonna jaoks on oluline, et rikkumised saaksid kõrvaldatud.”
Kõigepealt, meil on ka Tööinspektsioon, kes tegeleb töökeskkonna teemadega. Ja teiseks, siin räägitakse, et oluline on ainult see, et rikkumised saaksid kõrvaldatud. Aga kuhu jääb vastutus? Kes vastutab? Kuhu jääb siis riigi senine läbipaistvus korruptsiooniga võitlemise mõistes? Kas eesmärk selle seaduse mõistes on eelkõige just see, et kõik probleemid, kõik rikkumised vaiba alla pühkida, sest järgmine seaduse tekst on: “[Asutuseväline teavitamine] kaitseb potentsiaalselt rikkujaks olevat asutust või ettevõtet võimaliku mainekahju eest.” Selleks on korruptsioonivastane seadus, kus on reguleeritud kõik vajalikud teemad, vajalikud probleemid, mitte teha sellist pealekaebamise seadust. Korruptsioonivastases seaduses on eraldi § 6 “Avaliku või erasektori korruptsioonijuhtumist teatamine” ja 4. peatükk käsitleb vastutust, §‑d 17–19. Miks me leiutame jalgratast? Ja siis serveerime seda, kui väga-väga vajalikku, et inimesed ei julge rikkumisest teatada, ja teeme turvalise kanali. Absurdne!
“Rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu eesmärgiks on reageerida võimalikult kiiresti ja tulemuslikult ebaseaduslikele tegudele ning seeläbi tagada õiguskorra toimimine ja avalik huvide kaitsmine.” Tekib põhjendatud küsimus, milleks on meil politsei, prokuratuur, kaitsepolitsei. Kas need asutused jäävad siis edaspidi tegelema ainult kaitsemaskide kandmise kontrollimisega?
Karistusseadustikus on olemas 17. peatükk “Ametialased süüteod”. Selleks, et neid väidetavaid probleeme lahendada, piisab sellest, kui taas jõustame sellised paragrahvid nagu ametiseisundi kuritarvitamine, ametialane lohakus, andmekogu pidamise nõuete rikkumine, notari poolt teadvalt ebaseadusliku ametitoimingu tegemine. Sellest piisaks. Siis on need probleemid ära kaetud, mitte ei ole vaja teha mingit pealekaebamise kanalit ega pealekaebamise seadust. Samamoodi on sätestatud karistusseadustikus paragrahv võimuliialduse kohta: ametiisiku poolt relva, erivahendi või füüsilise jõu ebaseaduslik [kasutamine]. Ja veel hunnik igasuguseid muid paragrahve alates altkäemaksu võtmisest ja lõpetas riigihangete teostamise nõuete rikkumisega.
Minister tuleb ja lihtsalt valetab. Valetab tõenäoliselt kõige kohta, valetab seaduse sisu kohta, valetab seaduse tegeliku eesmärgi kohta ja valetab ka selle kohta, mis veel tulevikus plaanis on. See on täiesti lubamatu ja sellega ei saa leppida. Arvestades seda, milline – peaministri sõnu kasutades – seadusekäkk see seadus on, seda seadust ei ole vaja, sest meil on kõikide teiste seadustega need probleemid lahendatud, siis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond teeb ettepaneku see seadus tagasi lükata.”