18.07.2018
Varro Vooglaid.
Kui vaadata seda, kuidas ERR-i koduleht kubiseb Trumpi ja Brexitit sõimavatest artiklitest, siis i-le paneb punkti Andu Rämmeri propagandaüllitis “Alternatiivmeediat usaldavad rohkem need, kes on ühiskonnaelust võõrdunud”.
Selle tavalugeja jaoks äärmiselt keerukaks aetud artikli kõige selgem moment on pealkiri ja muud polegi ju vaja — sõnum ütleb, et kui loed ja kuulad ERR-i, oled tark, haritud ja laia silmaringiga inimene, kui loed portaale Uued Uudised või Objektiiv, oled harimatu, loll ja mats. Isegi siin on ERR kasutanud tüüpilist demagoogianippi, kus pealkiri, mis on alati nähtav, paneb justkui fakti paika, allpool asuv tekst, mis asja pehmendab või koguni ümber lükkab, aga on kas liiga keeruline või sageli ka tasuline (seda eriti Postimehe puhul).
Võib-olla on asjalood siiski pisut teisiti — alternatiivväljaandeid loevad need, kes ainult peavoolumeediat ei usalda, vaid tahaksid teada ka seda, mida mõtlevad teised? Sest ERR-i, Postimehe, Eesti Päevalehe ja teiste selliste meediakanalite uudised on ju üdini üheülbalised — Trump on paha, Brexit katastroof, immigrandid õnnetud, kooseluseadus hea, EKRE vastik ja nii edasi. Kui midagi sedavõrd mustvalgena kujutatakse, siis hakkab iga mõtlev inimene lisainfot otsima ja vaid ajupestud indiviid ammutab kogu infot riigivõimutruust peavoolust.
Mispärast on info vahendamine koondunud sotsiaalmeediasse ja miks üritavad riiklikud süsteemid seda oma kontrolli alla saada? Sest inimeste usaldus traditsioonilise ajakirjanduse vastu on tugevasti kahanenud — suuremast osast ajakirjanikest on saanud kindla maailmavaate propagandatöötajad. Lisaks otsesele ajupesule jätavad nad lihtsalt kajastamata paljud olulised sündmused, sotsiaalmeedias aga liiguvad lingid, vihjed, vahendatud postitused ja palju muudki.
Alternatiivmeedia hakkab nüüd rünnakute alla langema, sest riigivõimul pole selle üle mingit kontrolli ja Ando Rämmer on nüüd andnud ka omapoolse panuse selliste meediakanalite ründamisse. Graafikute joonistamise asemel võiks härra sotsioloog lisada ka omapoolse kommentaari: miks pole ainsaski Eesti peavoolumeedia artiklis kajastatud Brexiti positiivset poolt? Miks pole keegi ajakirjanikest jätnud kõrvale lahkulöömise vaieldamatult olemasolevad negatiivsed momendid ja kirjutanud ühes artiklis sellest, mida ja kui palju britid Brexitist võidavad? Sest protsess, mida toetas laias laastus pool Suurbritanniast, ei saa kuidagi olla üdini katastroof. Miks pole ajakirjanduse arvates lugejal õigust teada, mida head Brexit võiks anda? Miks pole kirjutatud sellest, mida positiivset on Trump suutnud ära teha? Praegu jääb (või jäetakse) mulje, et seda polegi…
Vaataks eraldi mõningaid Rämmeri välja toodud momente. “Inimesed, kes on teiste inimeste usaldusväärsuses veendunud, ei pea alternatiivset meediat usaldusväärseks.” Uued Uudised on kirjutanud sellest, kuidas Keskerakond pärast võimu juurde pääsemist loobus paljudest opositsioonis antud lubadustest, näiteks vastuseisust Rail Balticule. Kumb on siin usaldusväärne, kas peaminister Jüri Ratas või tema meelemuutustest kirjutanud alternatiivportaal? Või siis ministrite hämamine sünnitusosakondade sulgemise ümber, mille tausta avasid Uued Uudised?
Tegelikult paistabki Rämmeri loos välja see propagandistlik moment, mida praegu väga palju kasutatakse, nimelt faktipõhisuse nõudmine. Jah, faktipõhisus on kogu loo usaldatavuse alus, aga ka seda saab tõlgendada. Kui Eestisse tuuakse sisse 20 immigranti, on see fakt, mida kasutavad kõik infokanalid. Edasi aga lähevad alternatiiv- ja peavoolumeedia teed lahku — esimene neist kirjutab immigratsioonist kui rahvusriiki laastavast ja turvalisust ära võtvast nähtusest, teine aga kirjutab põgenike õnnetust saatusest, vajadusest olla solidaarne kogu EL-iga ja mingist tööjõuvajadusest, kuigi on teada, et ega sisserändajad naljalt tööle ei kipu.
Andu Rämmer on faktipõhisusega kõvasti üle soolanud, nähes väites “seda kinnitavad briti teadlased ja sõltumatu Šveitsi labor” täielikku usalduse alust. Tema endagi loos on “Catch-EyoU uuring”, Ameerika sotsioloog Mark Granovetter ja mitmed muud allikad, mis peaksid tema silmis kogu sellele üllitisele kaalu andma. Tegelikkuses saab viidata kasvõi kümnetele allikatele, oluline on siiski ka allika taust.
Paraku on ilmselge, et paljud Lääne ülikoolid, kes vastavaid uuringuid teevad, on neomarksistliku maailmavaate mõju all ja neist tulevadki sotsioloogid, kes näevad maailma vasakpoolse pilguga, peavad ainuõigeks marksistlikke sotsiaal- ja majandusteooriad ning tegelevad uue põlvkonna ajupesuga.
Kogu oma vastuse lõpetaks vastuväitega ERR-ile ja Ando Rämmerile: “Alternatiivmeediat usaldavad rohkem need, kes ei pea peavoolumeediat ja riigi propagandaaparaati usaldusväärseks”. Ja sotsioloog võiks käia Uute Uudiste kodulehel, toksida otsingusse näiteks “Rail Baltic” ja vaadata, kui suur osa ühiskonnast on saanud seal võimaluse oma sõna kaasa öelda.