27.10.2021
Venemaa põlisrahvaste aktivist Albert Razin hukkus udmurtide eest võideldes. Reformi- ja Keskerakond sülitasid täna tema mälestuse peale.
Kolmapäeval arutati Riigikogus EKRE algatatud eelnõud “Riigikogu avaldus “Venemaa põlisrahvaste toetuseks”, kuid lõpphääletusel toetasid neid rahvaid siiski ainult kohal olnud 15 rahvuskonservatiivi.
Vastu olid 46 Kremli-meelset: 19 Keskerakonna saadikut ja 27 Reformierakonna saadikut, ülejäänud valitsuskoalitsiooni saadikud kas puudusid või ei hääletanud, Isamaa ja sotsid jäid “võõrast murest” kõrvale.
Ettekande teinud EKRE saadik Ruuben Kaalep täpsustas: “Käesoleva avalduse eelnõu algatasid 21 Riigikogu liiget kolmest fraktsioonist, et juhtida tähelepanu Eesti väärtuspõhise välispoliitika ühele kõige olulisemale teemale, mis puudutab meie hõimurahvaste ja teiste põlisrahvaste saatust Venemaa Föderatsiooni võimu all.
Eelnõu juhib üldsuse tähelepanu Venemaa Föderatsiooni aastakümneid kestnud venestamispoliitikale paljude Venemaa põlisrahvaste suhtes. See venestamispoliitika on viimastel aastatel eriti hoogustunud. Pole saladus, et iga aastaga on põlisrahvaste olukord ja venestamissurve muutunud aina jõhkramaks. Suletakse koole ja takistatakse omakeelset õpet. Piiratakse usuvabadust, röövitakse loodusvarasid. On kümneid ja sadu konkreetseid näiteid sellest, kuidas Venemaal seatakse seadusandlikud takistused rahvuskeelte õppimisele ja õpetamisele haridusasutustes.”
Ruuben Kaalepi ettekanne oli põhjalik, ta luges üles paljud põlisrahvaste organisatsioonid ja aktivistid, keda on represseeritud, ja aktiviste ka tapetud. “Eestil kui soome-ugri rahvusriigil on moraalne kohustus olla toeks neile pika ja väärika ajalooga rahvustele, keda venestamispoliitika tagajärjel ähvardab otsene väljasuremine. Kui Eesti selleks sammugi ei astu, ei saa me enam rääkida väärtuspõhisest välispoliitikast. Paraku on neid, kes leiavad, et Eestil ei peaks olema iseseisvat välispoliitikat, sest see rikuks suhteid Venemaaga ja näitaks meid Lääne silmis liiga isepäisena. See suhtumine ei tohi siin Riigikogu saalis kõlama jääda, sest see oleks kurb ja häbiväärne,” lisas ta.
Eelnõu menetlenud väliskomisjoni poolt esines ettekandega Eerik-Niiles Kross. Sellest selgus laias laastus, et praktiliselt kõik peale EKRE komisjoniliikmete proovisid pigem leida põhjusi, miks eelnõu tagasi lükata kui vajadust see heaks kiita. Viidati küll ohule Venemaad ärritada, küll võimalusele, et see hoopis halvendab põlisrahvaste olukorda, avaldati kahtlust, kas olukord ikka hull on, soovitati see küsimus EL-i institutsioonile delegeerida, seati kahtluse alla mõiste “genotsiid” kasutamine ja muud.
EKRE saadik Henn Põlluaas nentis seepeale: “Täna on mul tunne, et Eesti Vabariigi Riigikogu samastub nendesamade inimestega, kes selle asemel, et Venemaa väikerahvaste ja põlisrahvaste kaitseks välja astuda, eelistab olla vait, pista pea liiva alla ja olla mitte midagi tegemata. /…/ Komisjonipoolne ettekandja toob esile siin suures saalis ainult selle avalduse vastased argumendid ja mitte poole sõnagagi ei maini neid positiivseid ja toetavaid argumente, mida diskussioonis välja toodi.”
Henn Põlluaas toonitas ka seda, et genotsiid ei ole 1949. aasta Genfi konventsiooni järgi mitte lihtsalt inimeste seina äärde panek, vaid genotsiid on ka rahvustele või rahvusgruppidele selliste elutingimuste loomine, mis ei soodusta ja mis on ebasobiv nende säilimisele.
Ühtse Venemaa partneri Keskerakonna saadik Mihhail Stalnuhhin väitis Ruuben Kaalepi ettekande peale koguni: “Ennekõike minu aplaus: klassikaline vihakõne, 5+, lihtsalt ideaalne!” Varjamatult venemeelsed olid ka rida komisjoni “eksperte. Üks tavalisi vastuargumente kõlas: “Avaldus annaks Venemaale head materjali Eesti-vastases infosõjas, raskendaks apoliitilist suhtlemist ja koostööd Eesti poolt ja ka kodanikuühiskonna poolt Venemaa hõimurahvastega rohujuure tasandil.”
Nüüd saab Venemaa igatahes võimaluse väita, et isegi Eesti Riigikogu ei pea sealsete põlisrahvaste olukorda halvaks. Tasub meenutada kunagist haridusministrit Mailis Repsi, kes 2005. aastal kiitis Vene televisioonis maride olukorda Venemaal.
Ruuben Kaalep meenutas seda, kuidas eestlased ise okupatsiooni ja Laulva revolutsiooni ajal ootasid teistel riikidelt ja rahvastelt kasvõi pisikestki sõnumit sellest, et neid toetatakse ja neid pole unustatud, seda ka rahvusvahelisel areenil. Eesti Venemaa põlisrahvastele, sealhulgas ka soomeugrilastele, sellist signaali saatmast keeldus.
Seda märkis ka Henn Põlluaas: “Ruuben tõi välja oma ettekandes väga palju näiteid, kuidas väikerahvaid ja põlisrahvaid Venemaal diskrimineeritakse, represseeritakse, venestatakse. See on absoluutselt vaieldamatu fakt. Sellele ei vaidle mitte keegi vastu. Sellele ei vaielnud mitte keegi vastu ka väliskomisjonis. Aga ometi ei soovita mitte midagi ette võtta. Kuigi ka meie oleme olnud oma ajaloos täpselt samasuguses olukorras. Meid on represseeritud, meid on taga kiusatud, meid on venestatud, meie rahvuslikku identiteeti ja kultuuri on püütud hävitada. Ja me oleme olnud äärmiselt tänulikud kõikide nende sõnumite eest, mis on tulnud mujalt maailmast, ükskõik kas kuskilt riigist või poliitikutelt või organisatsioonidest, sest see on andnud meile tuge ja jõudu kesta edasi.”
Ta lisas, et sellel aastal võttis Vene parlament vastu seaduse, et valitsusel on õigus hakata kehtestama väikerahvaste ja põlisrahvaste keeltele õigekirjareegleid.
Ruuben Kaalep üritas Riigikogule tagajärjetult selgitada: “Vale ja rumal on esineda demagoogiliste argumentidega, nagu tooks see avaldus meile rohkem kahju kui kasu. Jah, see loomulikult ärritab Venemaad ja sunnib neid väheseid olemasolevaid kultuurikontakte veelgi piirama. Aga kas see siis ei ole paratamatu? Millest me räägime olukorras, kus suurem osa põlisrahvaste rahvuslikke liikumisi on juba suletud, kuulutatud välisagentideks, ekstremistideks, separatistideks, ja nende juhid on vangistatud? Millist kasu toob meile praeguse olukorra säilitamine, kus kultuurikontaktid saavad nii või teisiti piirduda üksnes nendega, mis on Kremli poolt heaks kiidetud? Nende argumentide taha pugemine näitab üksnes argust, selgrootust, orjameelsust ja võimetust ajada iseseisva riigi sõltumatut välispoliitikat. Ja me ei reedaks sellega üksnes oma sugulasrahvaid ja hõimuliikumist, vaid kõiki Venemaa põlis- ja väikerahvaid, kelle jaoks Eesti Vabariik, iseseisvuse saavutanud kunagine Vene impeeriumi osa, on eeskuju, mis võrdub vabadusega. Sellises olukorras Eesti välispoliitika on kabinetivaikus. See on igavikku ulatuv kabinetivaikus, kus ei kõla udmurdi keel, ei kõla evengi keel, ei kõla vepsa keel, ei kõla nivhi keel. See on unustatud rahvaste leinavaikus. Ja mis saab rahvast, kes reedab oma põhimõtted, kes müüb oma südame klaashelmeste eest? Palun oleme ühe väärika põlisrahva sirgeselgne rahvaesindus! Toetame seda eelnõu ja näitame kogu maailmale, et Vene impeeriumi poolt vangistatud rahvaid ei ole unustatud!”
Riigikogu Reformierakonna ja Keskerakonna saadikud andsid õnnistuse Putini poliitikale põlisrahvaste suhtes ning Isamaa ja sotsid toetasid seda.