„Teneti“ vaimustuse varjus on paljudele märkamatuks jäänud, et maailmakuulus režissöör Christopher Nolan väntas samal ajal Eestis ka teist filmi, vormides Jõgevamaal linaküpseks Oskar Lutsu „Kevade“ uusversiooni, mis vastab igati Oscari auhindade uutele kriteeriumidele. Pealegi pole Oskar seni Oscarit saanud.
Nimelt muutis Ameerika Filmiakadeemia hiljuti parima filmi Oscarile kvalifitseerumise nõudeid, et pöörata tähelepanu vähese mitmekesisuse ja esindatuse probleemile.
Iga kategooria all on mitu punkti, mis näevad ette, et kaasata tuleb erinevaid vähemusgruppe. Näiteks peavad filmi tegemise juures olema esindatud naised, erinevad seksuaalvähemused ja rassid ning ka puudega inimesed.
Selle arvestusega Nolan siin tegutseski ning Tühitähistaja avaldab kokkuvõtte uuest suurteosest.
Jõhker koduvägivald Arno kodus
Kui Arno isaga koolimajja jõudis, selgus, et kool oli viidud üle distantsõppele ja norus poiss pidi isaga koju tagasi pöörduma.
See ei meeldinud Arnole mitte, sest isatalus ootas teda jõhker koduvägivald. Aga mitte kellelegi polnud sellest rääkida peale „Pealtnägija“. Arno emast ei tea keegi siiani midagi.
Arno anus pisarsilmil luba Paunverre jääda. Isa haaras selle peale püksirihma, et teda nüpeldama hakata, kuid tõusvat riidu märkas eemalt lähenev õpetaja Laur, kes lahendas malbel moel tüli ning palus Arnol enda tuppa minna.
Arno isa pani mühatades rihma pükstele tagasi ja keeras vihaselt oma Lexuse nina kodu poole.
Mõne päeva pärast õppetöö Paunveres jätkus ning Arno sai tuttavaks oma uute klassikaaslastega.
Joosep Toots, õige nimega Kentucky Lõvi, oli päritolult indiaanlane. Et oma päritolust tulenevat ebakindlust varjata, üritas ta olla ülevoolav ja seltskondlik ning tegi kõiksugu riukaid. Näiteks tulistas ta ajaviiteks pumppüssist kohalikke karjatalitajaid ning loopis vanaisalt päranduseks saadud tomahoogiga köstrit. Keegi ei pannud seda pahaks, sest selles kandis oli sallivus au sees ning kellelegi ei tulnud hetkekski mõttesse vaest võõramaalast taga kiusata.
Paksupoolne Tõnisson hoidus omaette ning oli kuidagi… teistmoodi. Peale selle, et ta sõi palju, ei teinud ta sugugi välja tüdrukutest.
Pikk ja kõhn punapäine Kiir armastas kanda roosat kleiti. Kõik võtsid seda iseenesestmõistetavalt, sest pärines ta ju rätsepaperest ning keegi ei arvanud, et ta võiks olla transvestiit. Kiirt tunnustati, sest ta oli hiljuti Kadrioru roosiaias käinud.
Ja Teele… Blond Teele jäi Arnole kohe silma. Paraku kudrutas Teele liiga palju Liblega, selle vanamehetoiga, kelle kohta räägiti, et ta olevat päris palju metsapoole ning Teele pakkuvat talle halastusseksi.
Tõnisson, kas sina lasid pagulaslaagri bussi õhku?
Ometi Arnole Teele meeldis. Teiste tüdrukute nimesid Arno ei teadnud, sest nad ei öelnud oma nimesid. Pärast tunde võtsid Arno ja Teele oma elektritõukerattad ja sõitsid koos Paunvere peal ringi, hängisid apteegis ning käisid mõnikord teineteisel külas.
Kuid üha enam tundis Arno, et ta mõtted rändavad isegi Teelega koos olles rohkem mujale. Kas oli süüdi asjaolu, et ta teadis Teele perverssest suhtest Liblega või oli põhjuseks midagi muud, sellele ei osanud ta vastust anda. Kui ta ükspäev taas kiriku juures tõuksi rentimise jaoks äppi alla laadis, sähvatas – asi on Tõnissonis!
Ja justkui juhuslikult jäetigi Tõnisson ühel päeval üksi kauemaks kooli, kus ta pidi pähe õppima põhiseaduse preambuli.
Tõnissonil oli kõva pea ja preambul ei jäänud hästi meelde. Muudkui korrutas ja korrutas: keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade… Kuid ka tema mõtted olid mujal. Ta mõtles, kuidas saaks pagulaslaagri bussi õhku lasta, sest pagulaste lapsed, need murjanid, käisid pidevalt kooli ümber lõhkumas ja läbustamas.
Niisiis istus Tõnisson õhtul üksi kooli aatriumis ja vaatas ainiti välja aknast, kust paistis pagulaste roheline buss. Siis aga sisenes Arno. Nende pilgud kohtusid ning kõik oli selge. Järgmisel hetkel vajusid poisid üksteise embuses Saku veeautomaadi taha.
Järgmisel päeval oli kool ja kogu küla kisa-kära täis – pagulaste buss oli õhku lastud.
Tõnisson haaras vahetult enne esimest tundi Arnol varrukast ja ütles: „Kui küsitakse, kas me ühes koju läksime, siis vasta, et jah.“
Arno: „Miks? Siis saavad kõik ju meist teada?“
Tõnisson: „Las saavad pealegi. Sa pead ütlema, et me ühes koju läksime.“
Muidugi arvasid kõik, et kuritööga sai hakkama poolearuline Lible. Lible lastigi parkimiskontrolöri ametist lahti. See tegi eriti kurvaks Teele, sest Lible hakkas veel rohkem jooma.
Arno aga ei suutnud selle ausa valega kaua elada ning sundis Tõnissoni üles tunnistama, et just tema oligi bussi õhkulaskmise taga.
„Miks sa seda tegid?“ küsis asjale selgust saada üritanud õpetaja Laur.
„Mis nad siis tulevad meie õue peale lällama!“
Arno oli ülestunnistusest selgelt pettunud, kuid armastus Tõnissoni vastu oli pettumusest tugevam.
Ühel õhtul Teelet koju saates tunnistas ta neiule: „Ma pean sulle midagi tunnistama… mulle meeldivad poisid rohkem. Eriti Tõnisson.“
Teele: „Kasi minema!“
Arno: „Aga… sa oled mulle ka ikka nagu hea sõber“
Teele: „No eks tule siis.“
Ometi oli külm hoovus nende kahe vahelt läbi käinud. Teele hakkas plaani pidama hoopis karismaatilise indiaanlasega. Lible oli vahepeal hullumajja pandud.
Imelik, lase üks neegriräpp
Ühel päeval peatus aga kooli ees Bolti takso ja sealt kargas välja kräsupäine neeger koos oma poiss-sõbraga. Neeger ütles, et on pärit Nigeeriast ja tutvustas end võõrapärase nimega, mis kellelegi meelde ei jäänud, mistõttu hakkasid kõik teda Imelikuks kutsuma. Tal oli kaasas õlal kantav leierkast, kust tuli räppi, mida keegi sealkandis eales kuulnud polnud.
Samal õhtul peeti koolidiskot, Nigeeria poiss pani oma imelise muusikariista taas tümpsuma. Tüdrukud kihistasid nurgas ja tellisid oma lemmiklaule.
Koolielu edenes suuremate ja väiksemate vahejuhtumite saatel – kuni naiseriietes Kiir Tootsi poole pöördus:
„Kuule, teil seal indiaanlastel on igasuguseid vahvaid nimesid, paku mulle ka paar nime.“
Toots: „Milleks sul neid vaja on?“
Kiir: „Mu vend Haber lapsendas koos kaasa Pilleriga Ameerikast hangitud kaksikud.“
Toots: „Mul on paar head nime, aga mis ma selle eest saan?“
Kiir: „Grammi kanepit.“
Toots: „No hea küll. Siis võib. Vaata, ühe nimi on Sittuv Karu. Aga teise ma tahtsin panna oma lapsele.“
Kiir: „No millal see tuleb. Ütle ikka“
Toots: „Anna üks gramm veel.“
Kiir: „Olgu nii.“
Toots: „Teise nimi on… teise nimi on Mahe Mustikas“
Kiir: „Selline nimi?“
Toots: „Mis tal häda on. Kui ei taha, ära võta.“
Kiir: „Ei-ei sobib küll. Kas katsikule tuled?“
Toots: „Kas kokaiini pakutakse?“
Kiir: „Ikka pakutakse, ja muud kama ka.“
Toots: „Kama mulle meeldib.“
Katsikud läksid aia taha, sest Toots ja Kiir tõmbasid end terrassil pilve, võtsid Imeliku muusikaaparaadi ja panid peale loo „Privet, gorod Narva!“.
Kohale kutsuti narkopolitsei koos koertega ning seltskond arreteeriti.
Palamuse saab turismimagnetiks
Koolilõpp saabus rutem, kui keegi aimata oskas. Lible lasti hullumajast välja, kuid tervena häbenes ta küla vahele tulla. Arno ja Tõnisson otsustasid avada Paunveres hipilaagri, kuid Terviseameti sekkumise tõttu olid nad seal ainsad asukad. See meeldis neile vägagi. Teele ja Toots põrutasid Ameerikasse ning Imelik jooksis oma poiss-sõbraga edasi Rootsi, sest nad olid kuulnud, et seal on suhtumine neegritesse parem.
*
Kohalikud Palamuse inimesed loodavad, et kui Nolani filmi „Kevade 2.0“ saadab Oscari-gaalal edu, muutub nende kodukant üleilmseks turismimagnetiks.
Kahjuks ei ole Palamusel enam alles kirikut, apteeki ega koolimaja, sest parema efekti ja filmi vaadatavuse huvides lasi Nolan need lõpukaadrites suure ilutulestiku saatel õhku, mille eest kogu koolipere aegluubis eest ära hüppab.