02.01.2022
Kolumnist Ivan Makarov.
Eesti Vabariigi presidendi Alar Karise uusaastatervitus mõjus Eesti inimestele kosutavalt. See oli üks vähestest asjadest, mida vaadata-kuulata meie televisioonis uusaastaööl mitte tundes, et sinust ei peeta lugu. Nagu ei pidanud vaatajatest lugu meie riigikanal ETV.
Kuna riigipea pidulikus esinemises ei saanud eestlastele osaks viimase viie aasta jooksul harjumuspäraseks muutunud vastandumine, noomimine ja alandamine, tõusis meie peavoolumeedia eriti liberaalvulgaarne tiib lausa tagajalgadele. Vilja Kiisler reageeris Alar Karise kõnele just nii, nagu ta reageerib igasugusele austusavaldusele eestlaste, eesti kultuuri, laste, traditsioonide ja muu inimlikku suhtes. Agressiivne ja neomarksistlikult piiratud sots vastas EPL+ veergudel Yana Toomi stiilis, kes teadagi armastab iseloomustada eesti poliitikuid sõnaga „loll“.
Eesti Ekspress+ leidis seejärel Alar Karise suguvõsas president Pätsi käsul hukatud julma röövmõrvari. No et Head Uut Aastat ka teile, härra president!
Eile õhtul aga avaldas Hannes Rumm sealsamas loo „Soovitus president Karisele: muutke Ukraina kolleegilt õppides uusaastakõne tänapäevaseks ja mõjusaks.“ Rumm kirjutab: „Maailma riigijuhide (ilmselt riigijuhtide – I.M.) uusaastakõned jagunevad kaheks: vanamoodsad ning tänapäevased. President Alar Karis jätkas eile oma eelkäijate traditsiooni, mille kohaselt uusaastakõne esitus kuulub 20. sajandisse. Soovitan presidendi tiimil vaadata inspiratsiooni saamiseks üle Ukraina kolleegi Volodõmõr Zelenskõi eilne kõne, et järgmisel aastavahetusel kõne esitlusviisiga lõpuks 21. sajandisse kolida.“
Volodõmõr Zelenski on jah tollesama riigi president, kus jõudis enne oma volituste lõppu ära käia Kersti Kaljulaid, kes tegi Zelenski riigi jõhkralt maha, ei soovitanud mitte kellelgi sinna investeerida ja ajas täiesti segast juttu Krimmi piiril.
Tõenäoliselt Hannes Rumm ikka teab, et osa Ukraina territooriumist on annekteeritud, anastatud ja okupeeritud, et selle riigi elanikke võib prognooside kohaselt lähinädalatel rünnata Ukraina piiridele koondatud kolossaalne armee, mille 100 tuhat sõdurit usuvad, et nad lähevad lahingusse fašistidega. Volodõmõr Zelenski on just selle riigi president, härra Rumm. Tema riik ei ole NATO-s, nagu Eesti. Tema uusaastakõne peabki meie presidendi omast erinema.
President Zelenski kõne oli president Karise omast 4 korda pikem ja kestis 21 minutit. Ta ei ole teadlane, vaid tuntud artist ja filminäitleja. Ta on temperamentne juut, mitte tasakaalukas soomeugrilane. Teda sõimatakse, solvatakse ja ähvardatakse kogu Venemaa meedias 24/7. Meie Alar Karisele saatis Vladimir Putin aga uusaastakaardi.
Ukraina presidendi kõne oli illustreeritud filmikaadritega, tegemist oli sisuliselt saatega, kuhu oli kaasatud Maarja lossi kutsutud inimesed – lapsed, päästjad, sportlased, paljulapselised emad, sõdurid, arstid, teadlased ja paljud teised isamaa jaoks midagi väljapaistvat teinud inimesed, kellele anti presidendi esinemises ka sõna. Meil sellist traditsiooni ei ole: roosiaia vastuvõtul anti küll sõna „keskealisi eesti mehi“ vihkavale Svetale, keda seejärel hakkas tiražeerima meie vasakliberaalne meedia.
Oma kõnes rääkis president Zelenski sellest, et eesmärgiks on Donbassi sõja lõpetamine ja hõivatud alade tagastamine Ukrainale. Sõjas on langenud mitukümmend tuhat ukrainlast. Eesti õnneks ei sõdi mitte kellegagi.
Kui Hannes Rumm arvab, et eesti kultuur, inimlikkus, eesti riiklus ja traditsioonid on jäänud 20 sajandisse, et need asjad ei ole tänapäevased, et neid ei tohi mainida riigipea uusaastatervituses, siis ta väljendab kõigest oma ajakirjandusmaja tõekspidamisi. Ei tasu mõõta presidendi kõne mõjusust selle järgi, kas Kiisler saab või ei saa ilma selleta oma pidu panna, kas see uusaastatervitus sobib oma rahvast põlgavale vaimset okupatsiooni teostatavale meediale või mitte.
Ivan Makarov