Vilja Kiisleri teisipäevane intervjuu Varro Vooglaiuga lõppes viimase ilmselge punktivõiduga, sest SAPTK juht mitte ainult ei vastanud hästi, vaid ei läinud kaasa ka kõmureporteri provokatsioonidega, millega too loo jaoks vürtsi püüab saada.
Kiislerile on saabumas rasked ajad, sest rahvuskonservatiivsed poliitikud lihtsalt ei suhtle temaga – pole mõtet minna kaasa ilmselge pahatahtlikkusega, sest ütled sa kuidas ütled, välja tuleb ikka kiislerlik sopapritsimine.
Häda ongi selles, et Vilja Kiisler saab klikilugusid teha ainult nendega, keda ta vihkab, sest seal saab ta kogu oma südamesse kogunenud raevu välja paisata ja tulemuse hiljem sopalooks vormistada.
Pole ju lootagi, et Kiisler küsiks näiteks Kaja Kallaselt: “Kuulge, proua Kallas, kas te ikka saate aru, et te olete selleks liiga beibelik, et riiki juhtida?” või siis nõuaks Ossinovskilt: “Rääkige, Jevgeni, kui palju isa Oleg on raha sotsidele smugeldanud?” Või siis päriks lapsed ostnud geipaarilt: “Mehed, kas te tõesti enam naisi sedavõrdki ei talu, et nendega lapsi saada ja siis ikkagi meessõbraga koos elada?”
Need intervjuud oleks kahtlemata sama kõvad klikimagnetid kui Mart Helme intervjuust tehtud sopakas: “Järelikult ei ole ta inimene, ta on loom. Ja see loom tuleb hukata.” Aga mis parata, poliitkorrektsus segab. Ja mis veelgi takistavam: need on ju “oma suguharust”.
Nii hakkabki Kiisleril tööpõld kokku kuivama – neid, keda mõnitada, leiab küll, aga nende puhul ei jätku klikimagnetiks piisavalt raevu. Ainult EKRE ja SAPTK on “võõras suguharu”, teised jäävad liiga oma liigasse, et neid sõnu valimata mõnitada saaks.
Aga Kiisler Kiisleriks, siin saab tagasi tulla tööpõllu juurde, mida keegi ei künna ja kus kõiksugu tegelased saavad vabalt ringi jalutavad. Need on musta minevikuga tüübid, kelle puhul saaks iga ajakirjanik ennast püstolreporterina näidata – paraku on Eesti ajakirjandus liiga kallutatud, kinnimakstud ja arg, et oma teravust nende peal näidata.
Võtku trallad, tiksid, poomid, põllud, kiislerid ja lobjakad sama rotveileri haardega käsile Siim Kallase, VEB Fondi, Tallinna Sadama, Autorollo, Aivar Rehe surma ja palju muid saladuslooriga kaetud teemasid – ja uskuge, kui tõe välja toote ja ellu jääte, tulevad nii Bonnierid kui ka lugejarahva lugupidamine.
Inimesed on alati imetlenud neid ajakirjanikke, kes toovad tõe välja ka siis, kui nad sellega kellelegi võimsale varba peale astuvad ja seetõttu raskusi peavad taluma. Eestis enam selliseid ajakirjanikke pole – olemasolevad “paljastavad” ainult neid, kes enam vastu lüüa ei jõua või poliiteliidi silmis ebasoosingus on, sest see on ohutu ja komprat saab ka vabalt kätte.
Ehk siis täpsemalt – võtke Martin Helme vigade otsimise asemel ette Jevgeni Ossinovski. Paljudes riikides kohtukulliga kimpus oleva oligarhi poeg, vasakäärmusliku erakonna juht, rahvusriigi vihkaja – ainest tuleks küllaga. Aga ei, Eesti ajakirjandus omasid ei murra ja pealegi on Ossinovskidele saba peale astumine ilmselt ka ohtlik. Ots ümber ja tagasi Helmede kallale!
Võib-olla aitaks esialgu sellestki, kui süürlasest sõjapagulase kaelas ei nutetaks, vaid küsitaks talt, mitut vastast ta üle püssikirbu vaatas. Või päritaks kaasmaalasi rassistideks sõimava eestlanna käest, miks tolle neegrist kaaslane enam tema ja lapse kõrval pole? Või uuritaks geide käest, kas nad ikka tahavad, et nende aktivistide aetav agenda nii agressiivne on? Uskuge, need tulevad võimsalt loetavad lood!
Kõik see jääb Eesti “sõltumatul” ajakirjandusmaastikul aga olemata, nagu on olemata ka sõltumatus. Seni aga on kiislerite aeg, kus tarandid saavad takistamatult sigatseda, Helmed aga võetakse sihikule vaid seetõttu, et nad olemas on.