Keegi ilmselt ei arva, et kartellipoliitikud oleksid kultuurne ja intelligentne seltskond. Kaugel sellest, ometi suudab äärmuslik vaimne küündimatus alati üllatada. Endise abilinnapea Pärtel-Peeter Pere viimased sõnad pärast ülejõukäivast ametist lahkumist ununevad juba lausumise hetkel: “Väga kahju, et Ossinovski nii otsustas.”
Kas see emotsioonivaba, rutiinne ja labane lausejupp peaks kedagi kõnetama või minema koguni ajalukku? Täielikult välistatud. Tõesti kahju, kuldne võimalus lasti hoolimatult käest. Nurjunud karjääri lõpp ja surm on iga poliitiku elukaare kõrghetked, nüüd pole vaja ennast enam tagasi hoida, ei kammitse sind ei koalitsioonilepe aga maise eksistentsi ahelad, vajuta aga pedaal täiega põhja, teist sellist võimalust enam ei tule. Ütle, inimene!
Aga midagi ei tule. Öeldakse, et surm ka ei võta sealt, kus midagi ei ole. Käesolevaga kutsun ma süvariigi tippametnikke, kõrgeid kommunaaltegelasi ja e-häältega pukki upitatud nukuvalitsejaid liituma üleilmselt tunnustatud kultuuritraditsioonidega ning hoolitsema oma viimaste sõnade söödavuse eest. Vähem mustust!
Rõhutan, et keegi ei nõua reeturitelt ja limukatest selget juttu ega ausust ametis ja elus olles. Ega võimatut ei saagi tahta. Et mitte jääda üldsõnaliseks, toon ajaloost mõned näited, kus silmapaistvad isikud on öelnud oma kõige kaalukama lause just positsioonilt lahkudes. Kommunistlik massimõrval V. I. Lenin ütles enne surma: “Tubli kutsu.”
Arvestades selle lurjusest riigikukutaja publitsistlikku pinnapealsust ja närvesöövat kroonukeelset mõuramist, kõlavad tema viimased sõnad sügavalt ja inimlikult. Paljudele teistele revolutsionääridele ei antud nii kõrgelt lennata. Rosa Luxemburgi (1871–1919, punane Saksa kloun) viimased sõnad kõlavad õõnsalt nagu meite Karis: “Ma usun endiselt revolutsiooni.”
Emiliano Zapata (1879–1919, tuntud Mehhiko kõrilõika) viimaste sõnade olupoliitiline pragmatism on aga lausa tülgastav: “Ärge jätke mind maha, poisid, sest ma võin teile veel kasulik olla.” Poisid arvasid teisiti. Ernesto “Che” Guevara (1928–1967, Kuuba inimsusevastaste kuritegude suurmeister) säilitas aga tunnustusväärse künismi viimase hetkeni: “Tulistage, argpüks, te tapate vaid inimese!” Mida palun kõigil vasturevolutsionääridel silmas pidada.
Isegi nende nappide ja mitte kõige helgemate tekstinäidete valguses paistab P. P. Pere eeltoodud lausepunnitis tühisuste tühisusena, kuid jätkame piinamisega. Mõistagi tulevad viimased sõnad kõige paremini välja kirjanikel, peagi jõuame jaapani jiseimeistrite loomingu paremikuni, kuid enne vaatame lahtiste silmadega ringi Maarjamaal.
Häbeneda pole meil midagi, laulurahva kont kannab hästi, väliseesti kirjaniku Karl Ristikivi viimane lause on tema oma käega kirja pandud: “Linnurämps kisendab väljas ja päike paistab nagu kurivaim…” Järgneb mõttetiine kõverik, mille jättis kokkukukkuva vanameistri sulg. Suurepärane kokkuvõte surematust loomingust, soovitan.
Sama tungivalt soovitan tutvuda jaapani surmaluule ehk jisei traditsiooniga. Laiatarbe keeles on kättesaadav „Japanese Death Poems“, mille koostas Yoel Hoffmann, 350 lehelüljeline põhjalik sissevaade jisei pärandisse avaldati 1986. aastal Tuttle kirjastuse väljaandel. Eriti soovitatakse teost linnavalitsuse pooletoobistele ametnikele.
Jaapani kultuuris on jisei (surmaluuletus) traditsiooniline luulevorm, mida kirjutati tihti vahetult enne surma, et väljendada viimaseid mõtteid, mõtisklusi elu, surma või looduse üle. Allpool toon mõned kuulsad jisei näited, mis on Jaapani kultuuris märgilised, kõigist neist on P. P. Perel ja muudel sarnastel palju õppida.
Matsuo Bashō (1644–1694)
Matsuo Bashō, kuulus haiku-meister, kirjutas oma surmaluuletuse reisil olles lootusetu kõhuhädaga võideldes:
Haigena teel,
mu unistused rändavad
üle puugiväilade.
Originaalis on puugiväilade asemel küll “kuivanud põldude,” aga nii on veel parem. See luuletus väljendab tema viimaseid mõtteid, kus ta mediteerib oma elu kui rännaku ja unistuste mööduvuse üle. See on üks tuntumaid jisei luuletusi oma lihtsuse ja sügavuse tõttu. Puugiväil ent sümboliseerib nõmedust ja sigadust.
Kobayashi Issa (1763–1828)
Issa, samuti tuntud haiku-poet, oli tuntud oma emotsionaalse ja inimliku lähenemise poolest:
Väike varblane,
astu kõrvale, kõrvale,
kastirattur tuleb.
Issa luuletus on mänguline ja kerge, peegeldades tema armastust looduse ja väikeste olendite vastu. Käesolevat peetakse seda tema viimaseks luuletuseks, mis näitab poeedi võimet leida rõõmu ka elu lõpus. Parema mõistetavuse huvides tõlkisime hobuse kastiratturiks.
Tomoda Kinpei (18. sajand)
Tomoda Kinpei jisei on hiljuti sotsiaalmeedias tähelepanu pälvinud oma filosoofilise sügavuse tõttu:
Elus ma ei olnud
kuulsate lillede peenral,
ent ometi,
närtsides
olen täiega pekkis.
See tanka-vormis luuletus väljendab alandlikkust ja aktsepteerimist, tunnistades, et kuigi autor ei olnud elus “kuulus lill” (st silmapaistev inimene), on ta surmahetkel siiski täiega pekkis, originaalis täielikult olemas, ent aeg on edasi läinud.
Pole lihtne mõtiskleda ei elu ega surma üle, eriti kui sa oled täielik idioot. Ometi tuleb püüda ja pingutada ja kangutada. Meil on häid eeskujusid nii riigikukutajate, kirjanike kui jaapani kirjatarkade seas. Kui nemad said elu lõpuks lause kokku, siis pead ka sina, Pärtel, kuidagi välja vedama.
Ega küündimatuse, hoolimatuse, puukide ja tühja plära vastu ei aita muu, kui tuleb valida Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali elu!
Kivisildnik,
Sisepaguluses 28.06.2025