Anu Rannaveski rääkis hiljuti midagi väga ausat ja seetõttu väga jubedat. Depressioon on noorte seas uus pandeemia, ütles Kaitseressursside Ameti peadirektor. Ainult veerand kutsealustest suudab täita kaitseväe füüsilisi norme. Vaimse tervise häired on saanud peamiseks põhjuseks, miks noori ei võeta ega lasta teenistusse. Üle poole kõlbmatutest on psühhiaatria valdkonnast. Graafikud on erksates värvides, numbrid aga hirmuäratavad.
Ja siin ma naeran endale kurvalt habemesse. Sest kui noor ei sobi ajateenistusse, siis ta ilmselt ei sobi ka autojuhiks. Liiklus on stressirohke, teised juhid on idioodid, vihma sajab ja pidurid võivad ükskord ikkagi üles öelda. Kõik võib juhtuda.
Ei sobi nad ka ühegi meeskonna juhiks, sest seal tuleb vastu võtta otsuseid, kanda vastutust ja taluda alluvate iga päevaga kasvavat viha. Ei sobi ehitajaks, metsameheks, elektrikuks, õpetajaks ega õeks või poolvennaks kiirabis. Need tööd nõuavad kas füüsilist pingutust või vaimset vastupidavust. Või mõlemat.
Tegelikult ei sobi nad mingile tööle, mis hoiavad ühiskonda koos. Jääb üle vaid kaugtöö, kus saab kodus teki all istuda, klaviatuuri klõbistada, toetudes iga poole tunni tagant psühholoogi abile, sest „töökeskkond on traumaatiline“. Kaitsevõime on halb?
Jah. Aga tegelikult on kõik halb. Sündimus on halb. Tööjõupuudus on halb. Meeste keskmine eluiga on halb. Nooruse entusiasmiga on nutused lood. Kõik on halb. Me kasvatame pehmet, ärevat, kiirelt murduvat põlvkonda, kes ei jaksa kanda isegi elu tavapärast raskust, kaevikumudas rähklemisest rääkimata.
Ja ärge tulge mulle rääkima, et asi on ainult selles, et poisid ei jookse piisavalt ja söövad liiga palju kiirtoitu ning doomskrollivad liiga palju nutitelefonis. Jah, see kõik on tõsi. Aga see on tagajärg, mitte põhjus.
Põhjus on metoodiline, riiklikult korraldatud paanika külvamine. Viimased viisteist aastat on Eesti riik ise olnud oma noorte peamine psühholoogiline vaenlane. COVIDi-aeg oli klassikaline psühholoogiline operatsioon – strakomm – omaenda rahva vastu.
Surmahirmu laviin – lapsed koolidest ära, isolatsioon, maskid ees, täielik paranoia, süüdistused selles, et sa tapad vanaema, kui julged hingata. See polnud meditsiin, see oli sektantlik ja satanistlik ajupesu ning vaimne terror. Terved, normaalsed noored muudeti ärevaks ja depressiooni kalduvateks zombideks. Riik tegi seda teadlikult.
Lisaks muule uuskommunistide kliimapaanika. „Maailm lõpeb kaheteistkümne aasta pärast!“ nutavad lapsed ja neile aplodeeritakse. Siis sõjahirm. Iga päev meedia ja poliitikute poolt: venelased tulevad, tuumasõda on ukse ees, varuge jooditablette.
Droonid, droonid ja veel kord droonid. Ja kõige tipuks soosõda – bioloogilise reaalsuse eitamine, segadus identiteediga juba lasteaias. Nokulaulutädi manab iga nurga taga: „Sa ei pruugi olla üldse poiss, sa väike loll jorss.“
See kõik kokku on kognitiivne sõda. Hübriidsõda, mille sihtmärgiks on Eesti noore inimese närvisüsteem ja eneseusaldus. Ja seda sõda ei vea sugugi kuri Putin, Kreml, populistid ega islami terrorism, vaid Stenbocki maja. Meie enda riiklikud institutsioonid, meedia, koolid, suunamurdjad ja närukaeltest „eksperdid“.
Seega need vigased noored, kes ei läbi meditsiinikomisjoni, ei ole tegelikult laisad ega nõrgad. Nad on sõjaohvrid. Invaliidid. Nad on totaalse psühholoogilise sõja kaotajad. Nad on kaotanud võime taluda pinget, sest neile on aastate kaupa õpetatud, et iga pinge on ohtlik, iga ebamugavus on trauma ja iga nõudmine on vägivald.
Sellele kadunud põlvkonnale tuleb püstitada mälestusmärk. Kuskile Tallinna kesklinnas, näiteks Vabaduse väljaku äärde või Toompea jalamile. Lihtne, kurb maakivi. Peal kiri: „Siin mäletame neid, kelle Eesti riik sandistas 2015.–2025. aastal. Nad ei suuda kanda relva. Nad ei suuda kanda eluraskust. Nad on psühholoogilise sõja ohvrid, mida meie riik nende vastu pidas.“
Ja sõjakurjategijad? Need, kes COVIDi ajal valetasid, hirmutasid, tõde ja ajusid väänasid. Need samad, kes kliima- ja soohüsteeriat koolidesse pumpavad. Need, kes arvavad, et noorte närvide närimine on progressiivne poliitika ja maailma päästmine.
Nad peaksid ühel heal päeval kohtu ette astuma. Inimsusevastased kuriteod ei aegu. Psühholoogiline genotsiid rahva terve mõistuse vastu on samuti inimsusevastane kuritegu, isegi kui seda tehakse PowerPoint’i ja Euroopa Liidu toetusrahade abil.
Ma naeran, sest muidu peaksin silmad peast nutma ja läheksin ka ise ogaraks. Naeran selle üle, kui osavalt oleme suutnud endale põide tulistada. Me tahtsime „kaasaegset, hoolivat ja trauma-teadlikku“ ühiskonda. Saime ühiskonna, kus üha suurem osa noortest ei suuda elada ilma ravimite ja tugispetsialistideta.
Rannaveskil on õigus. Riigikaitse algab kodus ja koolis. Aga praegu algab seal lõputu õudus. Just koolis algab aeglane, pehme, vaikne eesti rahva enesetapp. Ja kõige kurvem on see, et need noored ei ole süüdi. Süüdi on need täiskasvanud, kes neid kasvatasid – või õigemini ei kasvatanud, vaid programmeerisid, kuritarvitasid ja ahistasid sõna otseses mõttes.
Sandistatud noortele tuleb kindlasti mälestusmärk püstitada. Et me ei unustaks hirmutegusid, mida me oma lastega tegime. Kui sul on väikestest lastest kahju, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 06.06.2026