Kliimapaanika on järjekordne inimkonna “püha üritus”, mis ähvardab kokku joosta ja seda erinevatel põhjustel.
Esiteks, inimesed ei usu enam. On inimesed, kes usuvad inimtekkeliste kliimamuutuste arvestatavasse rolli, kuid ei usu, et inimkond suudab midagi muuta. On inimesed, kes kahtlevad üha enam kliimapoliitikas, mis paneb süü inimkonnale, kuid arvestab vähe looduslike ja kosmiliste protsessidega. Ja on inimesed, kes usuvad, et kõik see on suur jama.
Teine moment on selles, et ennustused ei täitu. Pikka aega on räägitud maailmamere katastroofilisest tõusust, mis uputab madalamad saared, aga seda pole järgnenud. Kuna maailmameri on ühendatud anum, peaks meretaseme tõus olema märgatav kõikjal, aga ei ole.
Ja kolmandaks: kõik ennutused on rajatud kliimateadlaste loodud kliimamudelitele, aga neis ilmnevad üha suuremad vastuolud.
Antarktika jää sulamine tõstis merepinna taset ligi 30 aasta jooksul vähem kui sentimeetri võrra, näitab uuring. Samal ajal on piirkonna pinnamass suurenenud ja viimastel aastakümnetel on liustike kõrgus olnud sisuliselt stabiilne.
Teadlaste paanika väljendub selles, et nad seovad mistahes looduskatastroofi kohe inimtekkeliste kliimamuutustega, näiteks hiljutise Nepaali maalihke. Nende paanikat väljendab ka kliimateaduse muutmine dogmaks, milles kahelda ei tohi.
Paljud inimesed muretsevad tõesti Maa kliimamuutuste pärast, aga üha enam inimesi kahtleb, kas majanduste põhjalaskmine midagi muudab. Nii jääb Aafrika kliimameetmete tõttu ilma odavamast fossiilkütustel põhinevast energeetikast, mis süvendab vaesumist.
Üha enam kõlavad üleskutsed, et ei pea mitte kliimamuutustega võitlema, vaid nendega kohanema – raha tuleb suunata nii, et inimkond saaks muutunud oludes hakkama.
Aga Eestis oli jälle kehva suusailmaga suvi ning kliimahüsteeria aluseks olevat katastroofilist kliimasoojenemist polnud kuskilt näha,
Uued Uudised
Hoiatus: “kolmanda osapoole faktikontroll” ehk kliimaideoloogid võivad kõik alternatiivsed arvamused kahtluse alla seada.