Seda, et kliimavõitlus väljub mõistlikkuse piirest, näitab lausa iga uus päev.
Helsingis EL-i rahandusministrite koosolemisel käinud Eesti ministri Martin Helme sõnul valitsesid ka seal emotsioonid ja apokalüptilised meeleolud, mis varjutasid igasuguse reaalse mõtlemise – selgus, et ei ministrid ega pangandustegelased ei mõtle hirmuõhkkonnas vähimalgi määral majandustaustale. Eesti kolleegi hoiatav kõne mõjus neile šokina – kuidas keegi üldse võib mõelda majandusest, kui kliima soojeneb ning kõik me varsti upume, kõrbeme või nälgime?
Saavutamaks 2050. aastaks kliimaneutraalsust, tuleb juba täna arvestada suurte kuludega, lisaks võtab kliimapäästmine ära ka palju riikide eelarvelisi tulusid. Näiteks Eestis annavad mäetööstus ja energeetika täna riigieelarvele suure tuluosa, mis selle sektori kinnipigistamisel kaovad. Lisaks hääbub ka meie energeetiline julgeolek.
Võib täiesti kindlalt öelda, et kliimaneutraalsus pankrotistab paljusid majandusi ja lõikab riike maailmast ära. Juba praegu räägitakse lennukimaksudest ja laevareisiliikluse vähendamisest – see töötab muuseas täiesti vastu liberaalide “avatuse” ideele. Kas tulevikus hakatakse reisima Vahemere neegrite moodi kummipaatidega? Mis saab saareriikidest, kellele määritakse pähe kliimaneutraalsusest tingitud suuremad transpordikulud?
Lisaks on täiesti jabur see, et riikideülest kliimavõitlust peetakse ainult ühel mandril, mis saastab tegelikult suhteliselt vähe – kui Venemaa Hiina, India ja kogu Kolmas maailm jätkavad reostamist või võitlevad selle vastu ainult sõnades, siis hävitab Euroopa ennast ise, et teised ellu jääksid. Siin on tuntav seos rändetemaatikaga – kliimapaanika aitab õigustada massiimmigratsiooni ning vahetada välja “vastiku” Euroopa elanikkond, et teha ka siia saastav Kolmas maailm.
Kogu kliimavõitluse teeb tobedaks selle näilisus – nii jätab ka näiteks biokütuse komponentide tootmine nii tugeva ökoloogilise jalajälje, et kogu see jant muutub mõttetuks, lisandub aga halvast kütusest ja sellest tulenevalt mootorite seiskumisest tingitud ebaturvalisus liikluses ja kogu majanduses.
Kui kliimaprobleemid üht moodi lahenevad, tulevad asemele sotsiaalsed probleemid, sest enamik ökoloogiliselt sobivaid majanduslikke meetmeid muudab esmavajaliku tarbimise märgatavalt kallimaks, see aga süvendab vaesust ja loob aluse sotsiaalseteks plahvatusteks.
Kogu kliimavõitluse tulevikustsenaariumid on paksult täis absurdi – loomakasvatuse koomale tõmbamine ja selle asendamine putukate, taimede ja ei tea millega veel; sünnitamisest loobumine ja palju muud eriti idiootlikku. Kõik see meenutab kangesti Nõukogude Liidu ja Hiina “kultuurirevolutsioone”, “suuri hüppeid”, Põhja jõgede ümbersuunamist ja “kuiva seadust”.
Juhan Telgmaa kirjutab Postimehes: “Plaanitav mitšuurinlik looduse ümber kujundamine kasutu Rail Balticu ehitamiseks tarvitab musttuhat tonni fossiilkütuseid.” Kuulge kliimapaniköörid, te tahate masinad tossama panna nii raudtee kui tunneli ehitamisel – miks te seda ei näe! Kas seal hakkab tossama biokütus?
Kogu tänane kliimavõitlus toimub justkui kampaania korras – just AD 2019 avastati järsku, millises jamas me oleme ja nüüd nõuab paanikaosakond püksirihma pingutamist, askeetlikku elu, toimivate süsteemide kohest hävitamist ning paljut muud, mis koosmõjus viib inimkonna arengu teistpidi alla.
Ehk siis – kui me hakkame kliimamuutuste vastu võitlema nii, nagu kliimapaanitsejad ette näevad, siis sureb inimkond nälga üdini puhtal planeedil.
UU